Mõned asjad ei muutu ja on aasta aastalt samad. Nagu Khao San Road ja sinna kogu maailmast kokku tulnud backpackerid ning neile pakutavad riided ja muu träna. Ainult hinnad tõusevad. Hotelli võtsime suurest melust paar tänavavahet eemale, New Siam II. Pool päeva kulutasime omale reisiks sobilike riiete ostmiseks ja niisama lonkimiseks.
Pika jalutuskäigu tulemusel jõudsime kohalike peole, kus toimus koolilõpetajate (või ülikooli?) õnnitlemine. Üks noormees diplomiga arvas, et väga eksootiline on teha keskväljakul pilti koos valgete turistidega. Me ei keelanud ka ja poseerisime terve perekonna suureks rõõmuks koos värskelt diplomeeritud noorukina. Erinevalt enamikest tailastest oli noormehe kehamass võrreldav suure ja turske põhjamaalase omaga.
Väikeses armsas pargis ajasime juttu tai mehega, kes väitis end olevat kooliõpetaja. Muuhulgas rääkis ta meile, et just täna on Lumphini pargis ööturu kõrval suur kohalike pidustus, kus tasuta esinejad jne. Ta ise olevat ka kohe koos naisega sinna minemas. Meile tundus idee huvitav. Võtsime tuktuki ja sõitime pidu otsima. Tuktuki juht pakkus meile diili, et viib meid 10 THB eest kohale, kui teeme vahepeatuse rätsepa juures. Siis saab tema sealt tasuta kütust. Hind oli odav ja kuna pakkumine oli aus, siis käisime juhi suureks rõõmuks tähtsa näoga poest läbi. Mida me aga ei leidnud oli see suur pidu. Park oli suur ja pime ning sealt ei paistnud hingelistki. Veetsime siis aega ööturul, kus olid samuti kohalikud esinejad suurel laval, valgustatud vaateratas ja palju erinevaid söögikohti ning muidu poekesi. Turul oli tore jalutada aga tagasi Khao San Roadile saada polnud enam nii lihtne. Kõik tuktuki juhid olid nõus meid ainult siis kohale viima kui läheme esmalt ping pongi showd vaatama. No teadagi, mis showst jutt käis. Jätsime juhid teisi turiste kauplema ja sõitsime hoopis 2 peatust metrooga ning jalutasime pool tundi läbi öise linna ja olimegi kohal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment