10. KAMPOT JA BOKOR HILL

Kampotis bussist väljudes olime valmis öömajade ja transpordi pakkujate rünnakuks. Tegelikult huvitasid neid kõik teised turistid peale meie. Kui bussitäis rahvast oli ära viidud siis jõudis lõpuks kaks poissi ka meie juurde küsima, et mis meil plaanis. Jutustasime nendega pisut, saime suuna linna poole ning jalutasime seljakotid seljas läbi küla peamised tänavad. Vaatasime kohalikud külalistemajad üle ning valisime Mealy Chenda. Linn, mida võib külakeseks nimetada, tundus pärastlõunases kuumuses tukkuvat. Meie puhkamisest ei tulnud aga keskpäeval midagi välja, sest juhuslikult ei olnud kogu linnakeses elektrit ja ilma keerleva tiivikuta tundus umbses toas magamine mõttetu enesepiinamisena. Tegelikult ei ole turistid seda kohta veel avastanud. Kuigi linnas on 2 kallist hotelli, palju külalistemaju ning mõned restoranid, on külastajaid neis vähe. Kampotis peatutakse tavaliselt vaid selleks, et matkata taamal kõrguvale Bokori mäele, mis tundub olevat kohe üle jõe kuid tegelikult asub 30 km kaugusel. Kampot on väärt pikemalt peatumist. Erilisi vaatamisväärsusi siin küll pole, kuid oma rahulikkuse ja sõbralikkusega meelitab ta jääma kauemaks.

Meie külalistemaja ahvatles terve päeva Bokori tuuriga. 7 dollari eest lubati näidata ära kõik mäe vaatamisväärsused, lisaks jagsimatk dzunglis koos lõunasöögiga. Pakkumine tundus hea ja ega me tegelikult ei kahetse ka.

Väljasõit oli hommikul kell 8. Väikesesse, kuid tugevasse Toyota Jeebi kasti mahutati 10 inimest, toidukastid, tagavararatas ja tööriistakott. Kabiini mahtus 5 inimest. Sellel reisil saime tuttavaks noormehe ja neiuga Hollandist, kes rändavad 4 kuud ringi, 2 motomatkajaga samuti Hollandist, vaid kuuajasel puhkusel paariga Saksamaalt. Noortel Kanadast on plaan peale ülikooli lõpetamist pool maailma läbi rännata enne kui kodumaal matemaatikaõpetajatena tööle asutakse. Austraalia noormees miilustab oma kambodzalannast kihlatuga ning üksik California noormees jääb mäe otsa pikemalt pratuma. Kogu see seltskond laaditi linna serval autost paati ja viidi jõge pidi mäele lähemale. Oli ilus paadisõit mäe jalamil.

Kaldale jõudmiseks tuli kahlata läbi põlvekõrguse vee, mööda liivast jõekallast. Ja siin juhtus see väike õnnetus, et tahtsin pisut paremast kaldast üles minna ning pöörasin selleks pisut rajarajalt kõrvale. Äkki kadus liivane põhi ja mu jalg vajus põhjatusse mudasse. Õnneks oli teisel jalal siiski pisut toetuspinda. Oleksin muidu saanud jala ise välja tõmmata, kuid kartsin kaotada jalas olnud plätut. Reisikaaslased tulid kiirelt appi ja hoidsid mul käest ning teise käeg õngitsesin õlast saadik mudas esmalt plätu ning seejärel ka jala. Kuigi olin mudane ja märg, oli lugu ise õnnelik, sest ilma jalanõudeta oleks mäe otsas kindlasti ebamugav olnud. Pesin ennast jões ja riided kuivatas peagi päike.

Edasi kulges sõit autokastis tihedalt üksteise vastu surutuna püstloodis mäe tipu suunas. Rada koosnes põhiliselt aukudest ja kividest ning rahvas hüppas puupinkidel üles alla. Selline rapumine päikesepaistel kestis umbes 3 tundi. Vahepeal tuli ette ka peatusi, kus autojuht askeldas mutrivõtmetega kapoti all või ratta juures. Bokori kõrgeim tipp on umbes 1000m üle merepinna ja tõus sinna järsk. Möödusime teel mootorrattaga sõitjatest ja ka ühest jalgratturist, kes oli varahommikul alustanud ning jõudis mäetippu hilisõhtuks. Jalgrattaga ei soovita seda retke küll kellegile ja mootorrattaga peab olema väga hea ratas ning kogenud sõitja. Ka autokastis oli teekond ränk, kuid tänu lõbusale seltskonnale kujunes sellest hea seiklus.

Üleval oli tegelikult vaatamist küll. Panoraam üle Kambodza, Vietnamist Taini. Mäe tippu kattis vahelduva eduga pilveudu. Kõige põnevam oli mahajäetud ja lagunenud linn mäe otsas. Kummistuslikult tühi hotell-kasiino, kus aimata eelmise sajandi alguse hiilgust. Selle kõrval kontrastiks hiljuti ehitatud ja töötav kaasaegne kasiino-võõrastemaja. Kuna pidev auto parandamine oli nõudnud oma aja, siis programmis ette nähtud jalgsimatka dzunglis me teha ei jõudnudki. Ja kose juurde ei viidud meid ka, kuna seal ei olevat kuival perioodil vett niikuinii. Ma arvan, et selle ekskursiooni käigus ei jõua nad kunagi seda mitme tunni pikkust jalgsimatka teha aga reklaamida on seda väga uhke. Bokori mäel elavaid tiigreid meil kohata ei õnnestunud. Uhkeid vanu puid ja võimsaid palme nägime küll. Tagasiteel imetlesime päikeseloojangut maanteel, kuigi reklaamitud oli päikeseloojang jõel, paadis. Hiljem ilmnes veel üks vaevus, nimelt olime päikesest täiesti ära põlenud.

Tagasi linna jõudsime pimedas. Kõikidel olid kondid kanged ja keha sinikaid täis, kuid tänu heale seltskonnale jäid kõik päevaga rahule. Tähistasime seda reisi poole seltskonnaga koos õhtust süües hotelli rõdul. Kuna oli ka Eesti Vabariigi aastapäev, siis tegime oma uutele tuttavatele sel puhul eesti viinaga kokteilid välja. Ja juttu jätkus kauemaks, ehk arutasime läbi elukorralduse erinevused Hollandis, Saksamaal ja Eestis.

Kampot ise oli armas oma jõeäärse pargi ja väikeste restoranide ning rahu ja vaikusega. Erinevalt teistest Kambodzas külastatud linnadest tegid kohalikud siin rahulikult oma tööd ja elasid oma elu. Nende põhitegevus ei olnud turistidelt raha küsimine, ometi olid nad väga sõbralikud.