Wednesday, July 25, 2007

18. EELARVE

Raha kulus 2 inimesel 4 nädalase reisi peale kokku 50 927 EEK:

1. Enne reisi 29 360 EEK
Lennukipiletid – 2 x 14 000 EEK= 28 000 EEK
Kindlustus – 2 X 680 EEK = 1 360 EEK

2. Reisil olles 21 567 EEK
Viisad, kahele inimesele kokku – 1 813 EEK
Ööbimised, kahele inimesele kokku – 3 665 EEK
Transport kohapeal, kahele inimesele kokku – 3 162 EEK
Vaatamisväärsused ja muu taoline, kahele inimesele kokku – 2 161 EEK
Muud ostud kohapealt (toit, cd-dele piltide kirjutamine, internetipunktide külastamine, riided matkamiseks, shoppamine Bangkoki kaubamajades enne tagasitulekut, kingitused sõpradele, pesumaja teenused kohapeal jmt)– 10 766 EEK
(Sealhulgas oli sularaha kaasas 1500 dollarit ehk 18 000 EEK)

17. TEKOND KOH CHANGILT BANGKOKKI

Lühidalt rääkides läbisime teekonna takso, laeva, kastiauto ja bussiga. Koh Changil olles uurisime küll ka varianti osta reisibüroost organiseeritud otsereis saarelt Bangkokki, kuid hind tundus sedavõrd palju kallim, et otsustasime omal käel kohale jõuda. Sadamas olime tunnistajaks suurele tülile reisijate ja taksojuhi vahel. Turistid arvasid, et nad ei pea taksosõidu eest maksma, kuna ostsid kuskilt reisibüroost sellise pileti, millel taksosõit juba hinna sees. Taksojuht aga polnud sellest midagi kuulnud ja väitis, et tahab raha saada. Kohale tuli ka politsei ja peale mitut telefonikõnet tüli siiski vaibus ning saavutati kokkulepe. Bussi võtsime lihtsalt esimese, mis oli kohe väljumas. Tegemist ei olnud kõige uuema liiklusvahendiga, kuid väga hull ka polnud. Ebamugavaks läks siis, kui sõit venis kokku ligi 6 tunni pikkuseks ja paljudes peatustes tuli buss puupüsti rahvast täis ning konditsioneerid ei suutnud enam võidelda aknast sisse paistva lauspäikesega. Loomulikult mahtus selle aja sisse ka toidupeatus, kus minu seekordseteks lemmikuteks kujunesid erinevad lihavardad koos terava kastmega ning magusas taignas kuuma õli sees küpsetatud kartuli-ja banaaniviilud. Mugavaks osutus, et Bangkokki jõudes sõitis buss Ekamai bussijaama, ehk kohe Skyline´i peatuse kõrvale. Kuna ärasõiduni jäänud päevadel oli niikuinii kavas kaubamajades väike tiir teha ja taas linnaeluga ennast harjutada, siis sõitsime kohe Siam Squarile ja leidsime väga armsa öömaja Soi Kasem San 1-l White Lodge´s.

16. KOH CHANG – PUHKUSESAAR

Kastiauto viis meid Tratist 40 THB eest sadamasse. Enne kui arugi saime, olime ostnud 110 THB eest edasi-tagasi laevapileti saarele. Kiire ost välistas hiljem mõne teise sadama kaudu tagasituleku. Paat meenutas väikest kalalaeva, kuhu lisatud mõned read puupinke. Sõit kestis 40 minutit ja poolel teel saime kaela tõeliselt troopilise vihmasahmaka. Sadu oli küll tugev aga ei kestnud kaua. Ootasime selle lõppemist koos teiste reisijatega varjualuses, mida sadamaks nimetati. Peale saju lõppemist tulid kohale ka kastiautod-taxid, kes rahva erinevatesse randadesse laiali vedasid.

Esimene ja kõige rahvarohkem on White Sandy Beach. Pikk, pikk rannariba, mille ääres lugematu arv erinevaid majakesi, bungalowsid, resorte, hotelle. Turiste peatub siin palju, nii noori kui vanu. Kuna samal ajal oli kohalikel pikk riigipüha ja lastel koolivaheaeg, siis väga paljudes ööbimispaikades polnud vabu tube. Kõndisime oma seljakottidega mööda päikeselist randa ühest majakestest teise juurde. Siinkohal tänasin end järjekordselt, et paasiks vaid väike seljakot. Lõpuks leidsime väikse ja armsa toa, mille uks avanes otse merepiirile, kuid sinna jõudmiseks tuli minna läbi restorani või jalutada mööda mereäärt. Suured ja pehmed käterätid ning kõik vajalik olemas.

Koh Changil vahelduvad valge liivaga rannad kaljudega. Randade vahel liikumiseks on parim viis rentida mootorratas aga loomulikult sõidavad ka taksod-kastiautod, mis peatuvad seal, kus vaja. Rannad on kõik ilusad. Kõige vaiksemaks ja metsikumaks võib nimetada ilmselt Lonely Beachi. Saare keskel asuvad mäed on kaetud vihmametsade ja dzungliga, mille vahelt võib leida koskesid. Meie olime selleks ajaks juba küllalt seigelnud ja otsustasime oma reisi viimased päevad veeta lihtsalt rannal lebades ning niisama lonkides. Päikese loojudes jalutsime taganeva mere asemele kiirelt tekkivate restoranide vahel, nautisime toitu ja igaõhtust tuleshowd pimedal rannal. Esimesel õhtul õnnestus meil ka elava muusikaga pidu külastada ja esinevaid muusikuid nautida sest sattusime täiskuupeole, full moon party.

15. TRAT – TAI VÄIKELINN LÄBISÕIDUL

Trati jõudsime pimedas. Minibuss viis meid suurde ja uhkesse bussijaama, mis asus tavapäraselt linnast eemal.

Seekordseks üllatuseks ei olnud näha ühtki taksot ega öömaja pakkujat. Jalutasime bussijaamast välja ja jäime arutlema, mida nüüd edasi teha ja kuhupoole minema hakata. Meie kõrval seisatas kohalik tädi, kes hakkas uurima, mis meil plaanis. Talle endale oli õde autoga järele tulnud ja lahkelt pakkus ta meid linna sõidutama. See oli ainus kord, kus meile tasuta transporti pakuti. Ühtlasi näitas ta meile ära, kus peatuvad Koh Changi sadamasse viivad kastiautod, kus asub toiduturg. Viis meid ühe pimeda ja kitsa tänava otsani, kust edasi algas külalismajade rajoon. Väga armas ja lahke tädi oli, aitäh talle selle eest!
Turistide geto asus jõe äärses kvartalis, kus kitsaste tänavate rägastikus erinevad öömajad. Euroopalikust kivimajast kuni puukuurini. Väikese jalutuskäigu kaugusel leidsime peatänava koos supermarketi ja turgudega. Ööturul võib maitsta tõeliselt head õhtusöögivalikut väga väikese raha eest. Turgude ümbrusesse on koondunud erinevate kastiautode peatused. Trati kasutatakse palju transiit peatuspaigana. Inimesed on siin lahked ja igal sammul juhatatakse sind rõõmsalt, kui vajad abi.

14. KAMBODZA – MÕNED MÕTTED

Elu on Kambodzas vaesem ja odavam kui Tais. Turistidelt küsitakse igal pool erihinnad. Sama hinnaga kui kohalikud ei saa ka turult toitu. Kui esimesel õhtul valgete inimeste turule saabumisest üllatunud müüjad küsisid meilt ühte hinda siis juba järgmisel õhtul küsiti samal turul sama toidu eest poole rohkem. Turist on elav rahakott ja oma turististaatust siin varjata ei õnnestu. Kerjused, lapsed, kõikvõimaliku kauba müüjad – kõik on turisti raha peale väljas. Kui mingil põhjusel suudad rohkem huvi tekitada, siis unustavad nad raha küsimise ära ja on väga sõbralikud ning siirad inimesed. Suheldes aitab alati sõbralik naeratus ja pikad ning lillekestega kaetud värvilised küüned ka. Koos pikkade blondide juustega on võimalik lihtsalt saada sõbraks kohalike naistega. Olgu nad siis linnukeste müüjad templis või hostsessid ööklubis.

Transport on vilets. Kohalike jaoks tähendab sõit suure bussiga ühest linnast teise pidu. Sest veel paar aastat tagasi selline võimalus puudus ja linnadevahelisi bussifirmasid lihtsalt ei eksisteerinud. Siiani töötavad vaid mõned liinid, igale poole sõita ei saa. Meie kogemuse järgi on tegelikke bussiliine isegi vähem kui kohalikus bussijaamas kirjas, sest osad on vahepeal maha võetud või pole jõutud neid veel käima pannagi. Linnasisene organiseeritud transport puudub. Selle asemel saab kasutada mototaksosid, velotaksosid, tuktukke.

Osta pole tegelikult midagi. Kohti, kus müüakse suveniire, on vähe. Vaid mõned kohad Phnom Penhis ja Angkori templite vahel. Mujal mitte. Turgudel kaubeldakse enamasti vaid igapäeva eluks vajaliku kraamiga kohalikele, käsitööd leiab mõnel suuremal pealinna turul. Värsket toitu on võimalik osta igal sammul. Phnom Penhi supermarketites leiab ka kõikvõimalikke euroopalikke pakendatud toidukaupu.

Rahast kehtib korraga nii rahvuslik riel kui ka dollar. Võib maksta korraga mõlemas rahas ja tihti saab ka tagasi mõlemat raha. Kallimates poodides ja restoranides kirjutatakse hinnad dollarites, odavamates tavaliselt rielides. Algul on keeruline arvestada paralleelselt kahes rahas aga sellega harjub.

Inglise keelt räägitakse vähe. Peamiselt vaid nooremad inimesed. Kuid hakkama saab ikka, sest turisti jaoks otsitakse küla pealt keegi, kes pisutki räägib. Kindlasti on see järelmõju omaaegsele 0 aastale. Paari aastaga hävitati 2-3 miljonit inimest. Punaste khmeeride poolt tapeti kõik õpetlased, õpetajad, tantsijad, mungad, võõrkeelte oskajad ja muidu ärksamad inimesed. Kommunismi ehitati siin nii, et kõik linnades elavad inimesed, keda maha ei tapetud, asustati maale. Eemärgiks kujundada agraarühiskond.

/Maal hakati juurutama «linnadeta sotsialismi». Kaotati raharinglus ja kaubandusvõrk, linnaelanikud asustati vägivaldselt maale ja sunniti töötama kommuunides. Üritati hävitada Kambodza niigi vähene intelligents - kolm ja pool aastat hiljem oli näiteks 11 000 üliõpilasest ellu jäänud vaid 45. Mõistagi suleti kõik kõrgkoolid, peaaegu kõik keskkoolid ja paljud algkoolid. Kaotati perekond, keelati armastus - abielluda võis vaid valitseva partei loal. Vanemad kui kuueaastased lapsed võeti vanemailt ära ja pandi tööle. Üldine töökohustus algas kümnendast eluaastast. Ajaloolane Mark Laane/

Eriti irooniline on, et seda üritust juhtinud kindral Pol Poth alustas oma rahva hävitamist peale õpinguid Pariisis Sorbonne´i ülikoolis. Loomulikult leidus maailmas suurriike, kes teda toetasid. Kambodzalaste hilist ajalugu ilmestavad veel kodusõja laadsed lahingud, milles lõid kaasa ka Vietnamlased. Lõplikult purustati punaste khmeeride väed alles peale Pol Pothi surma (1998) ja vist alates 2002.aastast on see maa turistide jaoks külastatavaks muutunud. Kuid isegi praegu on riigi paljudes regioonides endiselt likvideerimata miiniväljad, mille paigaldamises on omal ajal osalenud USA, Suurbritannia, Hiina ja Tai valitsused. Tänu neile on ka nii arvukalt maamiini ohvreid, invaliide. Täna kuulub Kambodia Aasia riikide ühendusse, millel hetkel veel väga suurt poliitilist jõudu pole, kuid loodetakse kujundada Euroopa Liidu laadset.

13. TEEKOND TAGASI TAISSE VIA HAT LEK

Sihanoukvillest Tai piiripunkti lähedal asuva Koh Kongi saarele otsustasime sõita laevaga. Laevapilet oli küll kallis, 20 dollarit. Maantee pidi selles suunas olema üks riigi halvimaid ja laevaga me ei olnud sel reisil veel sõitnud. Piletid ostsime oma külalistemajast, kus need olid sama hinnaga, mis sadamas. Lisateenusena saime tasuta transfeeri hotellist sadamasse. Seda siis mootorrataste tagaistmel. Õnneks võttis juht minu seljakoti omale ette jalgade vahele. Siinkohal on veel üks hea põhjus, miks reisida väikese seljakotiga.

Laev nägi välja nagu 20 aastat tagasi Tartus Emajõel seilanud Raketa. Üsna vana ja roostes. Kotid, kastid, korvid, kohvrid, pakid ja muu träna visati katusele. Mõned reisijad otsustasid samuti katusel sõita. Meie valisime päikesepõletuse hirmus siiski diislivinguse salongi. Terve tee oli meil võimalik teleriekraanilt jälgida kohalikus keeles karaoket. Istmed nägid välja nagu bussis ja tundusid mitte kõige ebamugavamad. Sõit kestis 4 tundi koos ühe kiire peatusega. Põhiline osa reisijatest olid kohalikud. Reisijate ja kauba lavale laadimine algas juba tund enne väljumist. Kaupa veeti laevale suurte kärudega. Sadamaks nimetati pehkinud palkidest kaid, mille servas seisis kuuritaoline sadamahoone.

Koh Kong on tegelikult saar ja ühendatud maismaaga pika sillaga. Saar ise pidi olema kasiinode ja baaride, piraatide ja hangeldajate paradiis, mis meil nägemata jäi. Laeva maabudes polnud mingit valikut edasise tegevuse suhtes. Kui laevamehed reisijad järsust trepist üles kaldale tõmbasid, siis aitasid järgmised mehed inimesed kohe kaile aetud kastiautodesse, et viia piirile. 100 THB nägu ja 40 minutit sõitu veoauto kastis ning olimegi piiripunktis. Veoauto saabudes jooksis sellele tormi suur kamp suitsumüüjaid ja rahavahetajaid. Ilmselt on eriti kasulik osta suitsu just Kambodza poolelt, kuid rahavahetuse kursiga oleks kindlasti petta saanud. Kuna meie ei suitsetanud ja Tai raha oli meil olemas, siis rabelesime end välja ja suundusime piirile. Kahe riigi vahel tuli 100 meetrit jalutada, et jõuda Hat Leki. Piiripunkt ise nägi välja väike, pigem nagu putka, kus luugist said ajada oma passi asjad korda. Dokumente tembeldati hoolega nii Kambodza kui ka Tai poolel

Heitsime viimase pilgu Kambodzale, sellest hetkest oli see riik meie jaoks minevik. Kaua taga nutta teda polnud aega, sest kätte jõudnud õhtupoolik kiirustas tagant. Plaan jõuda Koh Changi saarele samal päeval ei õnnestunud. Kastiautos sõitu otse saarele pakuti 800 THB eest nägu. Pidasime seda hinda siiski kalliks ja sõitsime liini-minibussiga Trati 110 THB eest, et järgmisel hommikul praamiga saarele suunduda. Bussipeatus asus piiripunktist kohe paremal kinnises parklas, kuhu sissepääs ATM automaadi kõrvalt. Hat Lekis oli tunne nagu oleksime sattunud Euroopasse. Tsivilisatsiooni oli tunda igal smmul. Erinevad toiduputkad ja food center mõlemal pool teed. Suveniiride letid. Korralikud minibussid ja sileda asfaldiga kaetud maanteed. Meie eksootika
maitsmismeel oli rikutud ja tulles Kambodzast, ei paku Tai enam midagi erilist.

12. SIHANOUKVILLE – VALGETE LIIVARANDADE PARADIIS

Sihanoukville (tõlkes: kuningas Sihanouki küla) kesklinnas asuvad turuplats, pangad, poed ja taksopeatus. Ülejäänud linnake jaotub laiali erinevate randade vahel. Et kõike ise üle vaadata näha, rentisime 125-se Honda 4 dollari eest päevas. Pass võeti tagatiseks ja juhilubade olemasolu ei huvitanud kedagi. Tõeliselt mõnus kihutada kahekesi kaljudest üles ja alla, saadetuna helesinisest merevaatest. Varahommikust kuni hilisõhtuni sõitmisele kulus bensiini 2 dollari eest 2 liitrit.

VICTORY BEACH – on rahulik ja turiste ei olnud siin palju. Kuid hooaeg on lõppemas ja paar nädalat tagasi võis olukord erineda. Rannalt leiab varjud, toolid, mõned restoranid ja kaubitsevad kohalikud. Saab omaette rahulikult toolis vedeleda ja laevu vaadata. Pisut eemal asub sadam, kuhu pidevalt mõni alus minemas või tulemas. Ujuda on hea, sügavaks läheb kiirelt, pikalt kõndima ei pea. Midagi eriti maalilist pole (palmide ja muu taolisega oleme juba selle aja peale harjunud ka) vaid valge liiv ja sinine meri ning taamal paistmas kaljusaarekesed. (Eestist tagasi vaadates tundub muidugi oluliselt erilisem ja eksootilisem)
Victory Beachi juurde kuulub Weather Hill Station – ilmajaam kalju otsas. Lisaks ilmaennustustele leiab siit paari tänava jagu odavaid öömaju ja erinevaid baare, restorane koos ööeluga. Selline Khao San Roadi tegelaste peatuspaik. Ja raju pidutsemiskoht koos Kambodza kõige odavama alkoholiga. Paar kallimat hotelli asuvad kalju all ranna kõrval ning väikseid bungalowd paiknevad mäe küljel, otse randa viiva tee kõrval. Mäe all kõrgub Võidu monument ja mäe otsas Iseseisvuse ausammas, mille kõrvalt viib väike jalutuskäik templi juurde. Jalutada on muidugi raske, sest Kambodzale omaselt tülitavad igal sammul transporti pakkuvad motomehed. Mootorrattad on ka ainuke viis siin ringi liikuda. Kesklinnas pidi olema ka 1 tuktuk, mis ilmselt on siinne tulevik. Kõige lihtsam on omale kahe peale rentida ratas ja sõita läbi kõik rannad ning valida omale parim. Nagu ikka pakuvad külalistemajad kõike: erinevaid tuure nii maal kui merel, bussi- ja laeva pileteid, liiklusvahendeid, rõivaid, toitu.

INDEPENDENCE BEACH kuulub hotellile ning tee sinna on tõkkepuuga suletud.

SOKHA BEACH on samuti suures osas hotellikompleksi territooriumil. Ühes otsas sai siiski vabalt randa minna, kus tegemist oli tõeliselt ilusa valge liiva ja sinise veega rannaga. Tõsi, selles avatud osas oli kohalike poolt palju prügi loobitud, puudusid rannatoolid ning varjud.

SERENDIPITY JA OCHHENTEAL BEACH on siis need põhilised, kuhu koondunud restoranid, kaubanduse letid, turistid. Rannad ise ei kujuta endast midagi erilist. Liivasel merepiiril seisab restoran restoranis kinni. Kaua siin ei viibinud, sõitsime edasi rahulikumaid paiku avastama.

OTRES BEACH on kaardil viimane ja tõeliselt kaunis ning vaikne paik. Liivariba lebab mere ääres nii pikalt kui silm ulatub vaatama. Siin leidub ka restorane ja rannatoole, kuid mitte pealetükkivalt merepiiril, vaid pisut diskreetsemalt sammukese eemal. Siit leiab soovi korral täiesti inimtühje rannalõike. Mootorrattaga on võimalik sõita merepiirini. Miinuseks siin asjaolu, et väga ranna lähedalt möödub suur punase liivaga kaetud maantee, kus iga auto möödumisel kerkib üles tolmupilveke. Nägin siin sõitmas ka veoautosid. Päris ranna lõpus küll pöörab tee eemale ja seal on ka selle poolest rahulikum.

PREK TRENG BEACH asub Sihanoukville servas, sadamast ja kaluriküladest edasi. Siin on kummaliselt inimtühi aga hingematvalt ilus paik. Tegelikult see nagu polegi rand, sest siia on küll ehitatud betoonist varjualused, kuid puudub kaubandus või muu elu. Vaid üksikud kohalikud kalastamas ja ujumas.

HAWAI BEACH asub kohe Victory Beachi kõrval, vaid mõned kivilahmakad eraldamas. Hetkel oli seegi rand inimtühi, sest kohe liivariba kõrval käis hiigelsuurel krundil ehitustegevus. Kerkimas terve kvartali suurune hotellikompleks. Selle valmimisel suletakse ilmselt ka rand. Hawai Beachi lõpust leidsime väikse eraldiasuva rannasopi, kus näha puhkamas vaid kohalikke. Siit saab lihtsalt rentida paate, et sõita saartele. Mereandide restoranid pole nii uhked kui mujal, kuid toit maiteb sellevõrra paremini. Kõik need värsked mereannid võid lasta oma silmade all küpsetada just Sulle sobival viisil.

Victory rannal saime tuttavaks Lindaga, kes spetsialiseerunud vanemate meeste eest hoolitsemisele. Tegi neile massaazi ja toitis puuviljadega. Puuviljad maitsesid imehead. Eriti mõnus on süüa rannatoolis lebades, kui keegi otse su kõrval neid jooksvalt puhastab ja suhu pistmiseks parajateks tükkideks lõigub. Õnneks tegi Linda meile erandi ja teenindas oma püsiklientide, vanemate härrade vahele ka mind. Ei hakka siinkohal meelde tuletama jutte puuviljade pesemisest või muudest hügieeninõuetest. Ei lasknud taolistel mõtetel head isu rikkuda.

Sõpradeks saime ka 3 kohaliku tüdrukuga, kes turistidele maniküüri, pediküüri, depilatsiooni käepaelu ja ehteid pakkusid. Kaks neist käisid koolis ning said rannas töötada vaid pool päeva aga kolmas, pooleldi hiinlnna, oli juba vanem (22), kodus ootamas väike poeg. Esimestel päevadel me kauplesime nendega niisama ja lasin oma varbaküüned korda teha. Aga hiljem jutustasime niisama ning mängisime trips-traps trulli. Jagasid meiega oma toitu ja mängisime koos koerakutsikaga. Neil oli huvitav viis jalgadelt karvu eemaldada. Jämeda niidi ühte otsa tuleb hoida hammaste vahel, teist otsa teatud viisil keerutades jäävad karvad keerdude vahele. Tulemus olevat väga efektiivne ja kauakestev. Minu hinnangul ka kole valus.

Igal õhtul käisime kohvi joomas ja vestlemas Khmer Gourmee Cafe´s, mida pidas ameeriklane Sam koos partneri ja tüdruksõbraga. Ameeriklase vanaema oli olnud leedukas ja eesti asukohast oli ta teadlik. Kurtis, et hooaeg on läbi ja turistid otsas. Ainsana külas kasutas ta espressomasinat ja tõelisi kohviube. Lisaks küpsetas ise imehead värsket õunapirukat.

11. TEEKOND KAMPOTIST - SIHANOUKVILLESSE

Seljakottidega keskväljakule jõudes selgus, et Kampotist Sihanoukvillesse sõitev bussiliin on kavast maha võetud. Kuigi veel Phnom Penhis olles lugesime bussijaamast infot selle väljumisest. Ainsad võimalused edasi sõita olid minibuss koos kohalike ja nende asjadega (uskuge, neid asju polnud mitte vähe) või takso. Valisime jagatud takso (shared taxi), mis väljub siis kui inimesi on sõiduks piisavalt. Kampoti taksojuhid olid otsustanud, et tavalisse vanasse 4 uksega Toyota Camrysse peab mahtuma 6 reisijat lisaks juhile: 4 tagaistmele ja 2 juhi kõrvalistmele. Meie külalistemajast oli sama teed minemas veel 3 inimest, kellega olime juba Bokori mäe ekskursioonil tutvunud. Maksime taksojuhile 1 koha kinni (3 dollarit inimese kohta 2,5 asemel) ja saimegi sõitu alustada. Tagumist istet neljakesi jagada ei olnudki nii hull, kuna 2 meist olid tütarlapsed. Maanteeks osutus seekord täiesti korralik asfalteeritud tee ja 1,5 tunni möödudes saabusime Sihanoukville´sse. Õnneks ei jätnud juht meid Sihanoukville turuplatsile taksopeatusse, vaid viis kohale Weather Hill Stationisse. Ehk restoranide ja odavate külalismajade, hotellide rajooni, mis kõrgub kaljul Victory Beachi kohal.

10. KAMPOT JA BOKOR HILL

Kampotis bussist väljudes olime valmis öömajade ja transpordi pakkujate rünnakuks. Tegelikult huvitasid neid kõik teised turistid peale meie. Kui bussitäis rahvast oli ära viidud siis jõudis lõpuks kaks poissi ka meie juurde küsima, et mis meil plaanis. Jutustasime nendega pisut, saime suuna linna poole ning jalutasime seljakotid seljas läbi küla peamised tänavad. Vaatasime kohalikud külalistemajad üle ning valisime Mealy Chenda. Linn, mida võib külakeseks nimetada, tundus pärastlõunases kuumuses tukkuvat. Meie puhkamisest ei tulnud aga keskpäeval midagi välja, sest juhuslikult ei olnud kogu linnakeses elektrit ja ilma keerleva tiivikuta tundus umbses toas magamine mõttetu enesepiinamisena. Tegelikult ei ole turistid seda kohta veel avastanud. Kuigi linnas on 2 kallist hotelli, palju külalistemaju ning mõned restoranid, on külastajaid neis vähe. Kampotis peatutakse tavaliselt vaid selleks, et matkata taamal kõrguvale Bokori mäele, mis tundub olevat kohe üle jõe kuid tegelikult asub 30 km kaugusel. Kampot on väärt pikemalt peatumist. Erilisi vaatamisväärsusi siin küll pole, kuid oma rahulikkuse ja sõbralikkusega meelitab ta jääma kauemaks.

Meie külalistemaja ahvatles terve päeva Bokori tuuriga. 7 dollari eest lubati näidata ära kõik mäe vaatamisväärsused, lisaks jagsimatk dzunglis koos lõunasöögiga. Pakkumine tundus hea ja ega me tegelikult ei kahetse ka.

Väljasõit oli hommikul kell 8. Väikesesse, kuid tugevasse Toyota Jeebi kasti mahutati 10 inimest, toidukastid, tagavararatas ja tööriistakott. Kabiini mahtus 5 inimest. Sellel reisil saime tuttavaks noormehe ja neiuga Hollandist, kes rändavad 4 kuud ringi, 2 motomatkajaga samuti Hollandist, vaid kuuajasel puhkusel paariga Saksamaalt. Noortel Kanadast on plaan peale ülikooli lõpetamist pool maailma läbi rännata enne kui kodumaal matemaatikaõpetajatena tööle asutakse. Austraalia noormees miilustab oma kambodzalannast kihlatuga ning üksik California noormees jääb mäe otsa pikemalt pratuma. Kogu see seltskond laaditi linna serval autost paati ja viidi jõge pidi mäele lähemale. Oli ilus paadisõit mäe jalamil.

Kaldale jõudmiseks tuli kahlata läbi põlvekõrguse vee, mööda liivast jõekallast. Ja siin juhtus see väike õnnetus, et tahtsin pisut paremast kaldast üles minna ning pöörasin selleks pisut rajarajalt kõrvale. Äkki kadus liivane põhi ja mu jalg vajus põhjatusse mudasse. Õnneks oli teisel jalal siiski pisut toetuspinda. Oleksin muidu saanud jala ise välja tõmmata, kuid kartsin kaotada jalas olnud plätut. Reisikaaslased tulid kiirelt appi ja hoidsid mul käest ning teise käeg õngitsesin õlast saadik mudas esmalt plätu ning seejärel ka jala. Kuigi olin mudane ja märg, oli lugu ise õnnelik, sest ilma jalanõudeta oleks mäe otsas kindlasti ebamugav olnud. Pesin ennast jões ja riided kuivatas peagi päike.

Edasi kulges sõit autokastis tihedalt üksteise vastu surutuna püstloodis mäe tipu suunas. Rada koosnes põhiliselt aukudest ja kividest ning rahvas hüppas puupinkidel üles alla. Selline rapumine päikesepaistel kestis umbes 3 tundi. Vahepeal tuli ette ka peatusi, kus autojuht askeldas mutrivõtmetega kapoti all või ratta juures. Bokori kõrgeim tipp on umbes 1000m üle merepinna ja tõus sinna järsk. Möödusime teel mootorrattaga sõitjatest ja ka ühest jalgratturist, kes oli varahommikul alustanud ning jõudis mäetippu hilisõhtuks. Jalgrattaga ei soovita seda retke küll kellegile ja mootorrattaga peab olema väga hea ratas ning kogenud sõitja. Ka autokastis oli teekond ränk, kuid tänu lõbusale seltskonnale kujunes sellest hea seiklus.

Üleval oli tegelikult vaatamist küll. Panoraam üle Kambodza, Vietnamist Taini. Mäe tippu kattis vahelduva eduga pilveudu. Kõige põnevam oli mahajäetud ja lagunenud linn mäe otsas. Kummistuslikult tühi hotell-kasiino, kus aimata eelmise sajandi alguse hiilgust. Selle kõrval kontrastiks hiljuti ehitatud ja töötav kaasaegne kasiino-võõrastemaja. Kuna pidev auto parandamine oli nõudnud oma aja, siis programmis ette nähtud jalgsimatka dzunglis me teha ei jõudnudki. Ja kose juurde ei viidud meid ka, kuna seal ei olevat kuival perioodil vett niikuinii. Ma arvan, et selle ekskursiooni käigus ei jõua nad kunagi seda mitme tunni pikkust jalgsimatka teha aga reklaamida on seda väga uhke. Bokori mäel elavaid tiigreid meil kohata ei õnnestunud. Uhkeid vanu puid ja võimsaid palme nägime küll. Tagasiteel imetlesime päikeseloojangut maanteel, kuigi reklaamitud oli päikeseloojang jõel, paadis. Hiljem ilmnes veel üks vaevus, nimelt olime päikesest täiesti ära põlenud.

Tagasi linna jõudsime pimedas. Kõikidel olid kondid kanged ja keha sinikaid täis, kuid tänu heale seltskonnale jäid kõik päevaga rahule. Tähistasime seda reisi poole seltskonnaga koos õhtust süües hotelli rõdul. Kuna oli ka Eesti Vabariigi aastapäev, siis tegime oma uutele tuttavatele sel puhul eesti viinaga kokteilid välja. Ja juttu jätkus kauemaks, ehk arutasime läbi elukorralduse erinevused Hollandis, Saksamaal ja Eestis.

Kampot ise oli armas oma jõeäärse pargi ja väikeste restoranide ning rahu ja vaikusega. Erinevalt teistest Kambodzas külastatud linnadest tegid kohalikud siin rahulikult oma tööd ja elasid oma elu. Nende põhitegevus ei olnud turistidelt raha küsimine, ometi olid nad väga sõbralikud.

9. TEEKOND PHNOM PENHIST KAMPOTISSE

Valisime sõiduks suure konditsioneeriga liinibussi, mis väljus Cenral Marketi kõrvalt 2 korda päevas. Pileti hind oli 4 dollarit aga kuna me ostsime pileti 2 päeva ette, siis pidime 1 dollari rohkem maksma. Reisibüroodes võivad piletite hinnad teised olla, meie ostsime otse bussijaama kassast.

Sõiduk nägi välja nagu vanad LAZ tüüpi bussid ja mitte enam oma esimeses nooruses. Kõrged kunstnahaga kaetud istmed olematute istmevahedega ning jube diisli ving salongis. Selle kõigega harjus ruttu aga veel enne Phnom Penhist välja jõudmist läks midagi katki ning toimus bussi vahetus. Vahetati teise samasugusega, mis aga lõpuni vastu pidas. 148 km pikkuse tee pidime LP andmetel läbima 2,5 tunniga, mida me küll ühe tunniga ületasime. Enamik maanteest oli asfalteeritud ja keskmisest paremas korras. Vaid viimane liivaga kaetud teelõik läbiti vaevaliselt.

8. TAI VIISA PHNOM PENHIST

Saatkond asub linna põhjaosas ja viisa saamine on iseenesest lihtne. Olime otsustanud minna tagasi Taisse Hat Leki kaudu ja pole kindlad, kas seal pakutakse “visa on arrival” võimalust, siis otsustasime muretseda viisa saatkonnast. Asi on lihtne kuid oluline on sinna mitte sattuda riiklikel pühadel. Samuti peab arvestama, et viisataotlusi võetakse vastu hommikupoolikul kell 8-11 ja passe koos viisadega väljastatakse kell 15-16. Õhtupoolikul ei võetud meie taotlust vastu ka mitte pika kauplemise ja palumise peale. Viisa saamise aeg on ametlikult 2 tööpäeva. Kui täna anda sisse soov, siis viisa saab kätte ülehomme. Mingit võimalust seda aega lühendada ei avastanud. Jõeäärsed reisibürood pakkusid viisat 33 usd eest. Tegelik hind on turismiviisal 25 usd või transiitviisal 20 usd. Sõit saatkonda ja tagasi maksis meile kahe peale kokku 3 dollarit, seega on igal juhul kasulik ise saatkonnas ära käia.

7. PHNOM PENH – KAMBODIA PEALINN

Siia linna jäime me liiga kauaks. 2-3 päeva oleks piisav olnud. Aga kõigepealt tabas meid Hiina uusaasta ja nädalavahetus ja veel kulus 2 tööpäeva Tai viisa saamiseks.

Kuigi olime Aasiasse juba sisse elanud, siis ehmatas Phnom Penh oma räpasusega. Aja jooksul sellega harjus aga prügimäed riivasid silma ja nina igal sammul. Kuigi öösiti käis prügiauto ning kogus sodi kokku, kogunesid juba järgmise päeva hommikutundidel uued mäed. Jõe ääres, kus on linna kõige peenem promenaad, ootab sodi vihmaperioodi, mil veetase tõuseb ja kallastele poole aasta jooksul loobitud rämpsu kaasa viib. Leiutasime uue eestikeelse sõna – kusemüür. Nimelt ei viitsi kohalikud külastada tualettruume, lihtsam on oma motikas mõne aia või müüri juures seisma jätta ja selle vastu oma toimingud ära teha. Ja loomulikult see haiseb vastavalt. Noh küllap vihm kunagi ka selle puhtaks peseb. Juba mõne kuu pärast peaks siin sadama hakkama. Kusjuures jõe juures on avalikud tualettruumid täitsa olemas aga enamik kohalikke läheb ikka selle kõrvalt jõe äärde soristama.

Kesklinn on väike ja siin on vabalt võimalik igale poole jalutada. Muidugi on seda natuke raske teostada seepärast, et kohalikud ei või mõista kõndivat valget inimest ja pidevalt oled ümbritsetud erinevatest transpordipakkujatest.

Linn koosnebki mitmest keskusest. JÕEÄÄRNE ala (Riveside) on see, kus toimub elu vahetult enne päikeseloojangut ja peale seda. Siis tulevad kõik kohalikud ja turistid siia. Jalutavad, istuvad, söövad. Lapsed mängivad, täiskasvanud vestlevad, vaatavad teisi ja näitavad ennast. Kerjused kerjavad ja müüjad müüvad oma kaupa. Rahvast on palju ja meilgi sai igaõhtuseks traditsiooniks logeleda jõe ääres kuni pimeduse saabumiseni. Enamik turiste chillib sel ajal jõe vastas kõrguvates restoranides, baarides, kust on mugav kogu melu eemalt jälgida. Siia piirkonda jäävad ka Royal Palace ja Silver pagoda. Külastasime pealinna kohustuslikke vaatamisväärsusi ka meie ja tundus, et tegemist on haleda palee varjuga. Eriti kui võrdlesime oma varasema kogemusega Bangkokis Grand Palace´is ja Yangonis Swedagon Pagodas. Phnom Penhi lossi aed oli küll ilus, palju oli pügatud puukesi kaunite õitega. Nagu turistidele mõeldud kohad ikka, oli kõik puhas ja ülimalt korrektne. Moodustades kontrasti kõrge plangu taga tänaval nähtavaga. Sissepääs maksis 3 usd ja 2 usd kaamera eest. National Museumi on enamik kujusid toodud Angkorist. Tegemist ongi väljapanekuga erinevatest esemetest. Kahjuks ei saa siit ülevaadet ajaloost. Kohe diagonaalis üle tänava asuvad ka mõned pisikesed kunstigaleriid ja käsitöö-suveniiri poed. Appsara Galeriis olevad maalid andsid ka kunsti mõõdu välja. Lisaks muidugi kallid ja peened hotellid, vaatega jõele ning paar pisikest turgu peitunud tänavavahe võrra neist tahapoole.

JÄRVEÄÄRSET ala (Boeung Kak Lake Disrict) kutsutakse ka backbackerite getoks ja tegemist on miniversiooniga Khao San Roadist. Tegelikult on see külakene umbtänava ääres, kus turiste rohkem kui kohalikke. Öömajad on siin tõesti odavad. 4 usd eest saaks oma majakese aias ja 2 usd eest saab umbes 5 rm suuruse ilma pesemisvõimaluseta toakese. Külalistemajad on järvele võimalikult lähedal ja paljud neist lausa järve peale ehitatud. Igal restoran järvel ujuvatel platvormidel, et kõik saaksid nautida päikese loojumist. Mis meile millegipärast väga eriline ei tundunud. Arvukates baarides, pubides käis nonstop pidu. Valju muusika saatel istus keskpäeval igas varjualuses vähemalt paar valget turisti odava õlle või viskiga. Odavatest hindadest hoolimata tundus siinne õhkkond meile ööbimiseks liiga lärmakas ja õhtune jõeäärne promenaad oleks ka liiga kaugele jäänud. Seega vedelesime siin lihtsalt ühe õhtu ja veel teise pärastlõuna. Tutvusime mitmete ilmaränduritega, kes pikemat aega juba teel olnud või hoopis siin uue kodumaa leidnud. Järveäärses getos on küll olemas kõik ööbimiseks, kuid teevusi peale joomise siin pole. Vaatamisväärsutest on esindatud teised reisijad ja päikeseloojang.

WAT PHNOM ei ole tegelikult omaette rajoon vaid mägi, mille tipus kõrgub pagoda koos pühade kujudega. Künka ümber käib vilgas elu. Siin töötab päevast päeva linna ainus elevant Simba, kelle seljas saab ratsutada. Õigemini longib ta siis koos reisijaga imepisikese tiiru ümber oma posti, kuhu ta on kinni seotud. Kohalike elanike seas on Simba väga populaarne. Lisaks kogunevd siia ahvid, kerjused, kaupmehed, invaliidid jmt. rahvas. Mäe otsa minekuks peab valge inimene ostma pileti 1 usd eest, kohalikud saavad tasuta. Ja kohalikke on siin palju oma budistlikke toimetusi tegemas. Legend räägib, et Wat Phnomist sai Phnom Penh alguse. 1372 istutas keegi leedi Penh siia puud ja ehitas templi. Phnom tähendab mäge ja Penh on siis selle proua nime järgi. Lugu oli kirjas kohalius Phnom Penhi Visitor Guide´s. Eriline vaatamisvärsus just ei ole aga omamoodi linna sümbol, kus on hea kohalike toimetamisi jälgida. Muidugi kui kerjustest end läbi murrad ja mäe otsa jõuad.

TURUD EHK PHSARID. Kõige elavam tundus olevat Central Marketi (Phsar Thmei) piirkond. Ja seda ka seepärast, et siin asub bussijaam ja jagatud taksode (shared taxi) ning kastiautode (ka kohalik linnadevaheline transport) peatus. Lisaks on siin terve hulk laia valikuga kuid ilmetuid supermarketeid. Bussijaama kõrval asub Sorya Market ehk tõeline kaubanduskeskus koos eskalaatorite ja konditsioneeriga ja rulluisu-väljakuga katusel. Central Marketi kollane kerajas hoone on tõesti omapärane ja sees liikuda on lahe. Erinevalt teistest turgudest, kuhu sukeldudes tundub, et pole võimalik edasi minna, sest vahekäigud on nii kitsad. Enamus päevast on turgude toiduosakondade vahekäigud kaetud mitmekümne cm paksuse prügi kihiga, mis astudes jalgade all vetrub ja päeva lõpul labidaga kärule kühveldatakse. Russian Market (Phsar Toul Tom Poung) on suuruselt teine ja ka siit võib leida suveniire ning turistidele mõeldud träna. Väiksematel turgudel (Phsar Chas, Phsar Kandl) on kaup mõeldud kohalikele. Loomulikult võib igalt poolt osta puuvilju ja kullast ehteid. Nojah, kokkuvõttes me ilusaid suveniire või käsitööd ei leidnudki. Aga võib-olla ei viitsinud väga otsida ka. Turgudel oli niisama huvitav kohalike elu jälgida.

KILLING FIELD JA TOUL SENG GENOCIDE MUSEUM on kindlasti omaette teemat väärivad aga meie poolt jäid nad külastamata. Lihtsalt ei ole õuduste ja sõjakoleduste vaatamine meie jaoks midagi põnevat. Sellega me midagi maailmas ei muuda ega palju kannatanud rahvast aidata ei saa. Kõik tuktuki ja moto juhid on aga veendunud, et kõik turistid tuleb Tapmisväljale viia. Korduvalt oli meil suuri raskusi neile viisakalt selgitamaks, et Khmeeride ajalugu on küll väga huvitav ja me tunneme nende kannatustele kaasa aga tõesti ei taha sinna sõita. Ja ka homme ei taha ega ülehomme. Rahu armastavate inimestena jätsime kasutamata ohtralt võimalusi lasketiirus või muus sõjatehnikaga seotud paikas lõbutsemas käia. Tõesti ei ole meie teema. Kuna peatusime Phnom Penhis veedetud aja samas hotellis siis olid selle tänava tuktuki mehed meie igast käigust teadlikud. Igal hommikul tervitasid nad meid rõõmsalt küsimustega “Kas täna läheme tulistama?” ja “Kas täna sõidame tapmiste väljale?”.

ÖÖELU on kohaliku Visitor Guide´i sõnul keskendunud 51. tänavale, kus pidid ka väga sõbralikud leedid ootama. Pimeduse saabudes on tegemist aga ohtliku kandiga, tulistamised on seal tavalised. Ning muidugi on öösel avatud jõeäärsed baarid turistidele koos alkoholiga. Elavat muusikat reklaamiti mõnes baaris samuti, kuid meil seda näha ei õnnestunud. Midagi ohtlikku pimedas linnas ei tuvastanud aga põhilisel ööelu tänaval jäi käimata. Enamik linnast sureb pimeduse saabudes välja, vaid hotellide kõrval asuvates baarides säravad tuled. Küll külastasime juhuslikult ühte vabaõhu rokk-kontserti. Kahjuks oli staadionitäis publikut veel tuimem kui eestlased ja mitte keegi ei elanud muusikale kaasa.

LINNAS LIIKUSIME peamiselt jalgsi. Vaid siis, kui olin päevase toidumürgituse käes vaevlemisest väsinud, võtsime tuktuki. Põhilised ja kogu aeg saadaval on motod ehk mootorrattad, kes oma tagaistmel sõidutavad. Neid on ikka väga, väga palju ja vahel tekitavad nad liiklusummikuid. Nägime ka mootorrataste kokkupõrget, mille järel tütarlapsed korjasid oma kingad ja kotist pudenenud kosmeetika kokku ning sõitsid edasi. Motikatega sõidavad siin kõik. Esinemis-sageduselt järgmised on tuktukid ehk mootorrattad, millele on taha kinnitatud kaherattaline järelkäru inimeste vedamiseks. Mitte nii pealetükkivad ehk rohkem kohalikele orienteeritud on cyclod. Kõrged jalgrattad, mille ette on kinnitatud käru inimeste või kauba vedamiseks. Autodest on põhilised erinevat sorti Jeebid: Toyotad ja Lexused. Kõik läikima nühitud ja suured ning võimsad. Öösiti ajavad nad neljarattalise pereliikme elutuppa televiisori kõrvale ning istuvad põrandal või diivanil selle kõrval ja vaatavad vaheldumisi autot ja televiisorit. Aga võib-olla olid need ruumid hoopis garaazid, kuhu oli lihtsalt tõstetud ka teler ja diivan. Vot ei teagi. Meie hotelliga samal vaiksel kõrvaltänaval õhtuti sellist pilti nägi. Ühiskondlikku transporti Phnom Penhis ei eksisteeri.
Liikluses kehtib reegel, et väiksem annab suuremale alati teed ja kui on vaja kellestki mööda saada siis aitab signaal. Suunatuld ei kasutatud ja ristmikel mingeid märke ega reegleid ei tuvastanud. Mõned valgusfoorid olid linnas ka aga nende tuledest keegi ennast väga palju häirida ei lasknud. Jalakäija asub hierarhias viimasel kohal ja üle tee saamine on alguses probleem. Õnneks on kiirused väikesed ja rahulikult liiklusvoolu astudes õnnestus alati teisele pole välja jõuda. Peale väikest harjumist tuli see juba sujuvalt välja.

KERJUSED on peamiselt seal, kus turistide vaatamisväärsused. Invaliidid, lapsed, emad imikutega ja lihtsalt vanad inimesed. Kohalik ajaleht kirjutas, et lastele ja nende vanematele raha andes te pikendate nende tänavaelu, sest vanemad kasutavad seda raha narkootikumide ostmiseks ja ei lase sotsiaaltöötajatel end aidata. Ma pole päris kindel, kas see tegelikkusele vastab. Kohalikud ise andsid kerjustele raha küll. 100 rielised olid niikuinii nii väikesed rahad, et invaliididele neid vahel andsin. Lastele andsime ükskord hapukurgid, mida me ise just sõime aga need nad lihtsalt viskasid minema. Üldiselt tuleb säilitada kaine mõistus või jagada lõputult raha. Sest haledaid pilte imikutest või kätetutest, jalututest on igal sammul. Minu arvates on õige anda raha siis, kui keegi on viitsinud selle eest ka midagi teha. Näiteks invaliidide ansamblile, sest nad ikkagi mängisid pille või lapsele, kes oli käepaelu pununud. Tundus, et lapsed õpivad selgeks sõna “one dollar” enne kui “ema”.

SÕIME nii kallimates valgete inimeste jaoks ehitatud restoranides, kui ka kohalike pisemates söögikohtades, kui ka lihtsalt tänaval. Toit on hea ja võrreldes Tai köögiga vähem vürtsikas kuid laiema maitsebuketiga. Süüa on võimalik erinevaid roogi nii Aasia erinevatest köökidest kui ka Euroopast. Kuskilt sain ka toidumürgituse, mis mind ööpäeva voodis ja tualettruumis hoidis ning seejärel jälgi jätmata möödus. Ühe päeva sõin ettevaatlikult vaid fiikartueid nng jõin coca colat (kui sellega saab puhastada tualettpotti, siis peaks ta ka kõhus baktereid hävitama) ja olin jälle tagasi tänavatoidu juures. Kohalike toidukohad näevad tihti välja nii, et potid toiduga on tõstetud ukse ette ja siis vaatad, mis rooga seal sees leidub. Kui meeldiva toidu leiad, siis sööd pika laua taga koos teistega. Vahel on raske aru saada, kas tegemist külastajatega või oma perega. Igal juhul võeti meid alati sõbralikult enda seltskonda. Väga hea oli hapukas supp, mille nimi kõlas “Kambodiaana”. Kusjuures riisi serveeritakse ka suppide kõrvale. Alati värskete valgest saiast baquettede vahele pannakse erinevaid tundmatuid asju (näiteks keeduvorsti meenutavad hallid lõigud, sibulapealsete kimp, tomativiil, võitaoline pasta) , mis koos maitsevad väga hästi. Imehead on erinevad lihavardad, mida söepotikeste peal tänaval grillitakse. Kohalikele meeldib väga kuumadel sütel grillitud muna, millest on puutokk läbi torgatud. Ettevaatuse mõttes ei soovita seda proovida, kuna seal sees on tibu, kes pole jõudnud veel munakoorest väljuda. Limane ja õõvastust tekitav vaatepilt minu jaoks aga delikatess kohalikele. Aasiale omaselt on enamasti söögikohtades tegemist plastiktoolide ja laudadega. Jõeäärsel promenaadil külitati õhtuti tänava ääres mattidel ja õhtustati koos peredega.

6. TEEKOND SIEM RIEPIST PHNOM PENHI

Bussipileti hinnavahe oli 1 usd, sõltuvalt ostukohast. Odavam oli minna üle tänava ja turu nurgalt suure sildiga märgistatud letist osta. Mekong Expressile, mida kõik reisijad kiidavad, tuleb pilet osta mitu päeva ette. Järgmiseks hommikuks olid piletid otsas. 5 usd eest saime pileti bussile, mis logises, haises bensiini järele ja nägi muidu jube välja. Aga 5,5 tunni möödudes olime kohal nagu lubatud.

Kui nüüd lähemalt rääkida, siis korjas minibuss meid ja kõiki teisi, kes kuhugile sõita soovisid hommikul sealtsamast bussipileteid müünud putka juurest peale ning viis bussijaama. Bussijaam asub linna servas või natuke linnast väljas. Kõik bussid kõikidesse sihtkohtadesse väljuvad samal ajal, hommikul kell 7.30 ja sõidavad kolonnis linnast välja. Seega oli väljak busse tihedalt täis ja veel tihedamalt oli seal reisijaid, koos pagasiga. Loomulikult ei puudunud pildilt ka reisijatele midagi müüa üritavad inimesed koos oma kaubaga. Kuna meil olid piletid näpus siis kohalikud juhatasid meid kohe õige bussi juurde. Ilmselt oli buss õige, sest meid lasti bussi istuma. Kõik kirjad bussidel on muidugi kohalikus keeles ja tähestikus aga selle eest on neid kirju seal ohtralt.

Nagu juba tavaks, siis kihutas meie bussijuht nagu hull ja möödus teel kõigist teistest bussidest. Suunatuled ei ole siin väga populaarsed, seda enam kasutatakse aga signaali. Kui tahad, kellestki mööda sõita, siis lase hoiatuseks signaali ja parem on, kui hoiad signaali all kogu möödasõidu vältel. Maantee on seekord asfalteeritud ja Kambodia kohta väga hea. Sõitu oleks võinud talutavaks pidada kui poleks olnud vahetpidamata läbilõikavalt röökivat signaali. Igasuguse tukkumise tegi see võimatuks ja peavalu kestis veel pool päeva peale kohalejõudmist.

Enamik reisijatest olid muidugi kohalikud. Teel tehti peatusi, kus võeti rahvast niigi täis bussi juurde. Nende uute reisijate jaoks otsiti pisikesed plastiktoolid, mis siis asetati vahekäiku. 2 pikemat peatust maanteerestoranis oli ka, mille ajal bussi jahutussüsteemi paari ämbritäie külma veega jahutati. A/C töötas, kuid sõidu lõpupoole ei olnud tast enam eriti abi, kuna keskpäevapäike hakkas aknast sisse paistma kogu oma eredusega. Paljukiidetud Mekong Expressil olid silmanähtavalt uuemad bussid, neis oli isegi wc ja teler. Meie imetlesime neid vaid oma logus istudes eemalt.

Kokkuvõttes oli sõit talutav ka viletsama bussiga. Talumatu oli vaid signaal aga see võis ka meie bussijuhi eripära ja isiklik hobi olla.

Phnom Penhi jõudes oli raske bussist väljuda sest bussi uksed olid blokeeritud mototakso ja tuktuki pakkujate poolt. Rebisime ennast piiramisrõngast läbi ja istusime alustuseks bambusemahla masina juurde külma jooki nautima. Tegemist on suhkruroost pressitud mahlaga, mida hakkasime kutsuma suusakepi-mahlaks, sest pikad suhkruroo toikad meenutasid välimuselt pilliroost suusakeppe. Üks eriti tüütu tuktuki juht ei lasknud ennast eksitada ja asus meiega kohe vestlust arendama. Ok, lasime tal ennast 1 usd eest hotelli viia. Lühikesel teelõigul jõudis ta loomulikult juba ära planeerida kogu meie järgmise ja ülejärgmise päeva. Tema õnnetuseks olime aga meie kindlalt otsustanud Punaste Khmeeride sõjaõudusi ja tapmismuuseume mitte külastada. Ja ka lasketiir ning sõjamängud ja tehnika ei pakkunud meile huvi. Meie arusaamad aja veetmisest Phnom Penhis olid seega üsna erinevad. Lisaks kavatsesime meie jalgsi kogu linna läbi käia ning tuktukki me lihtsalt ei vajanud. Meie uue sõbra eesmärk oli tulla hommikul vara hotelli juurde ja meid päevad läbi sõidutada. Pika ja viisaka vestluse jooksul selgitasime talle diplomaatiliselt, et valgenahaline naine kardab kõikvõimalikke sõja-asju ja ei saa enam öösiti magada kui näeb koledusi ning oleme huvitatud hoopis vanast ajaloost ning läheme külastama Rahvuslikku Muuseumi ning Old Palace´i. Lahkusime pisut pettunud juhist siiski sõbralikult.

Hotellis oli voodilina nii räbalaks kulunud, et tundus nagu on see prügikastist pärit. Mõtlesime, et kui järgmine päev tuuakse terve lina, siis peidame selle külmkappi, et seda ei saaks ära vahetada jälle katkise vastu. Tuba asus 5-l korrusel ja maja oli ilma liftita. Kui õhtul väsinuna koju jõudsime, siis puudusid toast käterätikud. Vantsisime siis alla tagasi neid küsima ja jälle üles. Ja nii iga päev!

5. SIEM RIEP

Siem Riep on mitmest erinevast kvartalist koosnev linnake, mille ainus eksisteerimise eesmärk on teenindada Angkori külastavaid turiste. Poipeti poolt linna sisse sõites nägime tee ääres kalleid ja uhkeid hotelle. Rikastele valgetele turistidele. Tonle Sap-i järvele sõites möödusime metsikult haisvatest imepisikestet hurtsikutest ja varjualustest, mis olid räbalates kohalike eluasemed. Enamik turiste ja kohalikke elab siiski nende kahe äärmuse vahepeal. Meie hotell asus Old Marketi kvartalis, kus sai väga normaalse hinnaga toitu kohalike toiduturult või kiirtoidu kärult õues. Tuktuk-i pakkujad vedelevad hotellide ja restoranide ees igal sammul. Hinnad lähevad seda kallimaks, mida lähemal asub paik Agkori templitele.

Kolmanda templite külastamise päeva lõpuks lubas meie tuktuk-i juht viia meid Tonle Sap-i järve äärde. Mõtlesime, et jalutame seal ja teeme mõned pildid. Tegelikult selgus, et järveni saab minna ainult mööda jõekest paadiga. Ja selleks peame ostma omale ametliku paadituuri pileti. Et siis viiakse meid järvele ja näeme ujuvaid külasid ja mida kõike veel. Kauplesime küll aga mingit muud varianti järve äärde pääsemiseks polnud, kui läbi riikliku turismiameti punkti. Kuna olim juba siia tulnud, siis tegime selle 1,5 tunnise paadireisi ära aga oma raha see väärt küll ei olnud. Tore oli see, et me saime omaette pika paadi koos juhi ja giidiga. Peale väikese tiiru järvel ujuvate majakeste vahel, sõidutati meid ujuvrestorani. Siin oli krokodillikasvandus ja kalakasvandus ja võimalus osta jooke ning suveniire. Lisaks ujusid oma paatide ja paadikestega meie restorani äärtesse lapsed ja emad imikutega, kes hakkasid meeleheitlikult banaane müüma. Põgenesime koos teiste lõksu veetud turistidega restorani katusele. Hale oli vaadata, kuidas kohalikud meie paadi külge klammerdusid aga meie reis oleks hulga lühemaks jäänud kui iga taolise vaatepildi peale oma raha laiali jaganud oleksime. Vähemalt päikseloojang järvel oli ilus. Ja meie laevukese 16-aastane giid oli ka tore. Vahetult enne laevale tulekut oli ta jões ujudes kalu püüdnud. Meie saabudes ronis kaldale ja ajas riided selga ning lõbustas meid vestlusega, mis lõppes loomulikut küsimusega, ega meile ei ole probleem maksta jootrahaks 1 dollar nii temale kui ka laeva juhile.

Selle 4 päevaga oli Siem Riep ennast meie jaoks ammendanud ja otsustasime sõita edasi pealinna.

Kokkuvõtte võib Siem Riepist jäda täpselt sellise mulje, millises hotellis ööbid. Linn on puhas ja korras, turvaline. Jõe kallastel on jalutusrajad ja pingikesed. Aga kindlasti pole see Kambodia tõeline pale. See kõik siin on ehitatud turistide mitte kohalike jaoks. Linna kõige laiem, sileda asfaldiga kaetud mitmerealine maantee ühendab Siem Riepi Angkori templitega, mille pärast tasub igal juhul siia tulla.

4. ANGKOR WAT – TEMPLID

Ostsime 3 päeva piletid. Et kui juba maailma teisest otsast siia sai tuldud siis vaataks selle koha põhjalikult üle. Saime pildiga kaardid, mida iga templi juures ette näitama pidi. Kogu templite territoorium oli suur, palju mastaapsem kui ette kujutasin.

Ja seekord oli raamatust loetud tarkusel tõetera sees: jalgsi templeid ei külasta. Jalgrattaga küll. Seekord tundsime end jalgratta jaoks pisut väsinuna ja tegime ühe hotelli väravas passiva mototuki mehega kokkuleppe. 10 usd eest päevas oli ta meie käsutuses. Vedas meid mootorratta taha haagitud kaherattalisel kärul templiteni ja magas seni puu all kuni me ringi jalutasime. Tegelikult magasid puu all kõik teised juhid peale meie oma. Temal oli kaasas kilekotitäis kassette ja igas peatuses kasutas ta juhust ning tegi diskot. Valju muusika järgi oli teda lihtne leida. Kuna me ei salli libekeelseid giide mängivaid tegelasi, kes vahetpidamata üritavad vestelda, siis valisime poisi, kelle inglise keel oli halb. Siis ei saanud ta meid tüüdata ja võime rahulikult omaette olla. Aga selle eest saime juhiks kohaliku Schumacheri. Olgu tee hea või halb, olgu ees jalgrattur või buss – meie kihutasime kõigist mööda.

Esimesel päeval tegime nn väikese ringi. Alustasime Angkor Watist, mis oli vaieldamatult kõige võimsam kompleks. Nii suuruselt kui ka säilinud kaunistuste hulgalt. Seejärel Angkor Thom, mis on tegelikult suur territoorium mitme templiga. Eredaima mulje sealt jättis Bayon, tempel kus iga torni igale küljele on raiutud kivist nägu. Kokku üle 300 kivist näo. Lisaks oli Bayoni templi sisemuses väga hea olla. Lihtsalt niisama jahedate müüride vahel istuda. Elevantide terrassil olid elevantide kujud kahjuks vaid aimatavad. Ja siis veel mõned templid ja templikesed, mis rohkem või vähem säilinud. Kuni lõpetasime kohas, mis olnud endine klooster ja mida loodus on üritanud oma võimusesse võtta. Puud kasvavad hoonetest ja müüridest üle ning hooned on mässitud puujuurte embusesse. Nojah, lisaks loodusele olid selle koha vallutanud ka turistid. Aga meile meeldis siin nii väga, et tulime järgmisel päeval tagasi ja hommikul oli turiste hulga vähem. Et paremini pilte teha, siis jalutasime korraks erinevate müürijuppide vahele ja olimegi üksteist kaotanud. Alles tunni möödudes leidsime teineteist jälle. Aga ihuüksi keset dzunglitemplit istuda ja mediteerida linnulaulu saatel oli omaette elamus. Tõeliselt hea ja rahulik koht.

Tegelikult oli meil teisel päeval kavas nn. Suur ring ja nägime veel hulga erinevaid templeid, millest enamus üsna lagunenud. Päeva lõpetasime kohustusliku päikeseloojangu vaatamisega mäe otsas kõrguva templi tipust. Vaade oli ilus ja kena oli ka turistide hulk, kes seda sama vaadet jälgi. Ühtlase rongkäiguna voolas rahvamass mäe otsa ja hõivas iga vaba ruutmeetri ning kivijupi.

Kolmandal päeval oli kavas 35 km kaugusel asuv tempel. Uskusin, et nii kaugele viitsivad sõita vaid vähesed turistid ja siin saame nautida omaette olekut, rahu ja vaikust. Tegelikkuses oli tempel ise väga väike ja turistidega nii tihedalt asustatud, et raske oli isegi pilte teha. Liivakivist kaunistused pidid olema siin eriti hästi säilinud ja omal ajal olla templit kutsutud “womens tsitadell” ja “beauty tsitadell”. Tee sinna oli pikk ja tolmune ning tempel nii väike, et pingutus ei olnud seda vaadet väärt. Kuid maantee ääres olevad külad olid see eest huvitavad. Väikesed onnikesed vaheldumas palmisalude ja põldudega. Viimasena sõitsime Rulous Group nimelise kompleksi juurde, kus asus ka tegutsev klooster. Ringi jalutades sai siin jälgida munkade eluolu. See oli ka ainuke tempel, kus reaalne igapäevaelu toimus. Kõik ülejäänud olid muuseumieksponaadid.

Kokkuvõttes on Angkor Wat´i templite kompleks muidugi võimas. Kuigi palju on lagunenud ja palju on üritatud tsemendi ning telliskividega lihtsalt taastada. Aimata on kunagist hiilgust ja võimsust. Kurb on see, et kõik võimalik on tassitud laiali või lõhutud inimeste poolt. Mõned üksikud Buddha kujud, mis templitesse jäänud, on poolikud või lihtsalt kivitükkidest kokku laotud ja mõne Buddha detailiga kaunistatud. Nende ees põletavad vanad naised viirukit ja õnnistavad Sind mantratega, kui teed väikese annetuse. Oma poolikuid ja katkisi, tihti ilma peata kujukesi nad ehivad ja austavad siiralt. See on hinge kriipiv vaatepilt.

Turiste on muidugi palju. Eriti hommikupoolikul ja päikeseloojangul. Samas võis otsides leida ka rahulikuma ja peaaegu inimtühja templi.

Kogu park on varustatud wc-de ja restoranide ja erinevate kaubamüüjatega. Personali on palju: giidid, valvurid, koristajad. Kõik on puhas ja korras. Kaubitsejad saadavad igal sammu enne templisse sisenemist ja ootavad Su väljumist. Joogid, raamatud, suveniirid, postkaardid. Varahommikuti on nad aktiivsemad, keskpäeval laisalt unised ja õhtupoolikul taas erksamad kuid valmis hindu rohkem langetama. Nad on tüütud aga mitte liialt. Kui järele mõelda siis kuidagi peavad nad ju oma kaupa pakkuma. Lapsed käivad hommikupoolikul koolis ja tulevad siis asju müüma. Kerjuseid siin praktiliselt pole. Kõik, kes Sinult raha lunivad, on midagigi valmis nikerdanud. Hiljem tõdesime, et võrreldes ülejäänud Kambodiaga olid siinsed kohalikud väga tagasihoidlikud ja viisakad.

Kui raamatute pakkumisest juba väga tüdinud olime, siis ütlesime müüjale, et ei oska lugeda. See tegi kõigile asjaosalistele palju nalja.

3. TEEKOND BANGKOKIST SIEM RIEPI VIA POIPET

Olles eelnevalt lugenud internetist kirjeldusi Kambodia piiriületusest tundus, et meid on ees ootamas jama bussi ja muu transpordiga, jama viisaga, jama rahavahetusega ja veel palju muid jamasid. Ei teagi, kas viga oli meis endis aga probleemid piiril jäid olemata. Kõik vahejuhtmid tundusid meile vaid põnevate seikadena.

Khao San Roadilt sõitsime taksoga Northern Bus terminali. Taksot kaubeldes leidus küll paar tegelast, kes meid bussijaama asemel kohaliku reisibüroosse tahtsid suunata, et saaksime minibussiga sõita aga jätsime nad tähelepanuta. Bussijaama kassadel on suurelt kirjas kohanimed, kuhu neist piletit osta saab. Buss väljus 10 minutit peale pileti ostmist. Tegelikult väljub neid sealt iga tunni aja järel. Taile omaselt on iga ukse juures on mõni töötaja, kes Sind kohe õige bussi juurde juhatab.

Buss ei olnud midagi erilist aga istmed käisid alla ja jalgadel ruumi jätkus. Tee oli hea asfaldiga kaetud ja 4,5 tunnise tukkumise järel saabusime Aranaya Prathetti. Bussijaama kioski kõrval turiste oodanud transpordi pakkujate kambast langetas väikese kauplemise üks tuktuki juht hinna 90-lt 50-le ja kimasime piirile.

Piiripuktis oli keskpäevapäike täiega kõrvetamas. Lisaks oli kohe meie juures ka kohalik noormees, kes üliagaralt tahtis osutada abi piiri ületamisel. Kuna me arvasime, et oleme ise ka üsna taibukad, siis keeldusime ja abistaja taandus. Pisut tuli ka tõrjuda tütarlapsi, kes soovisid sel ajal kui piirini jalutame meie pea kohal hoida päevavarjusid päikese kaitseks. Ilmne oli nende soov hiljem osutatud teenuse eest raha küsida. Tai poolel oli paar inimest järjekorras. Migratsiooniametnik kinnitas sõbralikult, et kui soovime Taisse tagasi tulla, siis saab nende piiripunktist kohapeal viisa vormistada. Ja kinnitas, et oleme alati teretulnud tagasi.

Kahe riigi vahel voolas jõgi ja tuli ületada väike sild. Prügi vedeles kõikjal meie ümber ja haises rohkem kui Tais. Igal sammul olid loogilised juhatavad sildid ja ei kujuta ette, miks siin miskit abistajat vaja oleks.

Kambodia poolel oli putka, kus 1 erariietes mees ulatas ankeedid. Täitsime need ja ulatasime koos passide, raha ja piltidega läbi luugi ametnikule. 5 minuti pärast saabus mees koos passidega tagasi. Viisad kenasti olemas. Võib-olla veel seda, et ametlik viisa hind on 20 USD, meilt küsiti aga 1000 THB, mis tegi umbes 27,5 USD. Ei viitsinud vaidlema hakata, ilmselt oleks ka 20USD-ga saanud kui oleks väitnud, et meil bahte pole.

Kui viisad käes, siis sõitis ette lahtine vagun. Ametnike sõnul tasuta transport sõiduks meile passikontrolli. Ja see oli tõesti tasuta. Või said nad tasu kätte selle 7 dollari näol, mis me viisa eest rohkem maksime. Uhketest kasiinodest, järel veetavatest kaubakärudest ja kerjustest ning võimalikest jamadest sõitsime siis koos migratsiooniametnikega mööda. Passikontrollis oli ootamas 15 minuti pikkune järjekord.

Viisat oodates tegime tutvust 2 vanema prouaga Uus-Meremaalt. Leppisime kokku, et võtame peale piiripunkti läbimist neljakesi ühe takso, et Siem Riepi sõita. Peale passikontrolli juhatasid riikliku turismiameti pluusides poisid inimesi järgmisse tasuta bussi, mis sõitis Poipeti bussijaama. Sest nagu Aasias kombeks, asuvad busside peatused linnaservas või lausa linnast eemal. Bussijaamas sai valida liinibussi või ametliku takso vahel. Kui jagada taksot neljakesi, siis tuli hind inimese kohta sama, mis bussipilet. Maksime kassasse takso eest ja saime omale juhi, kes vana Toyota Camryga meid peale võttis. Viimasel hetkel enne taksosse istumist tegi turismiameti särgis poiss, kes meid bussi juhatas vingus näo, et tema olevat meid aidanud ja nüüd tahab selle eest tasu ka. Andsime talle 20 THB ja ta jäi meile rõõmsalt lehvitama.

Taksojuht ei rääkinud inglise keelt aga oli väga hea ja kiire juht. Sest maantee ei olnud mitte halb, vaid võib öelda, et maanteed ei olnud. Vaid punase peenikese liivatolmuga kaetud augud põllu serval. 150 km läbimiseks kulus 4 tundi. Selle aja hulka kuulus ka autoratta vahetamine, sest kumm purunes ebavõrdses võitluses tapjalikult järskude aukudega. Meie juht kihutas mõnuga mööda enamikest autodest ja bussidest. Hoolimata nähtavuse täielikust puudumisest tolmupilves. Oli saabunud aeg usaldada oma elu ja tervis kohalike kaitsevaimude poole. Kuna 90% riigi elanikest on budistid, siis tuleb siin riigis loota Buddha heatahtlikkusele.

Meie reisikaaslastel oli Siem Riepis broneeritud kallis hotell (35usd) ja esmalt lasime taksojuhil nemad kohale viia. Seejärel uurisime, et viigu meid odavate külalismajade rajooni. Juht ei osanud aga kuhugile sõita või ei saanud ta aru, mida me tahame. Igal juhul küsisime teed kohalikult mototuki mehelt. Uus teejuht sõitis auto ees ja juhatas teed vana turu (Old Market) linnaosasse. Esimeses hotellis polnud vaba tuba aga teises küll ja sinna me jäimegi. Infolauas töötav noormees tahtis meile muidugi kohe hommikuks mototuki tellida. Hoolimata sellest, et ta väitis kogu linna talle kuuluvat, a ütlesime, et mõtleme sellest homme ja nii ka jäi. Vajusime oma maanteeaukudes valusaks rappunud kontidega voodisse magama.

Kokkuvõttes oli pikk ja väsitav sõit, mis kestis varahommikust hilisõhtuni, kuid mingit erilist jama, mis häiriks me ei kohanud. Rahavahetamise jama meil ei tekkinud ilmselt seepärast, et me lihtsalt ei vahetanud raha. Hinnad on enamasti dollarites ja tegelikult kehtib paralleelselt 2 raha, USD ja Kambodia riel. 1 dollar arvestati poodides kursiga 4000 rieli, rahavahetuspunktides 1 dollar 4030 rieli. Kohe migratsiooniametnike luugi kõrval oli rahavahetuse putka. Seal raha vahetades oleks kurss kõvasti normaalsest viletsam olnud, 1 dollari eest vaid 3500 rieli. Kui 2004.aastal välja antud Kagu-Aasia LP väidab, et Kambodias pole ühtki ATM-i siis tänaseks on olukord teine ja Phnom Penhis leiab jõeäärselt tänavalt ka sularahaautomaadi ning pealinnas on ka paar poodi, kus saab maksta kaardiga
.

2. BANGKOK – VANA TUTTAV

Mõned asjad ei muutu ja on aasta aastalt samad. Nagu Khao San Road ja sinna kogu maailmast kokku tulnud backpackerid ning neile pakutavad riided ja muu träna. Ainult hinnad tõusevad. Hotelli võtsime suurest melust paar tänavavahet eemale, New Siam II. Pool päeva kulutasime omale reisiks sobilike riiete ostmiseks ja niisama lonkimiseks.

Pika jalutuskäigu tulemusel jõudsime kohalike peole, kus toimus koolilõpetajate (või ülikooli?) õnnitlemine. Üks noormees diplomiga arvas, et väga eksootiline on teha keskväljakul pilti koos valgete turistidega. Me ei keelanud ka ja poseerisime terve perekonna suureks rõõmuks koos värskelt diplomeeritud noorukina. Erinevalt enamikest tailastest oli noormehe kehamass võrreldav suure ja turske põhjamaalase omaga.

Väikeses armsas pargis ajasime juttu tai mehega, kes väitis end olevat kooliõpetaja. Muuhulgas rääkis ta meile, et just täna on Lumphini pargis ööturu kõrval suur kohalike pidustus, kus tasuta esinejad jne. Ta ise olevat ka kohe koos naisega sinna minemas. Meile tundus idee huvitav. Võtsime tuktuki ja sõitime pidu otsima. Tuktuki juht pakkus meile diili, et viib meid 10 THB eest kohale, kui teeme vahepeatuse rätsepa juures. Siis saab tema sealt tasuta kütust. Hind oli odav ja kuna pakkumine oli aus, siis käisime juhi suureks rõõmuks tähtsa näoga poest läbi. Mida me aga ei leidnud oli see suur pidu. Park oli suur ja pime ning sealt ei paistnud hingelistki. Veetsime siis aega ööturul, kus olid samuti kohalikud esinejad suurel laval, valgustatud vaateratas ja palju erinevaid söögikohti ning muidu poekesi. Turul oli tore jalutada aga tagasi Khao San Roadile saada polnud enam nii lihtne. Kõik tuktuki juhid olid nõus meid ainult siis kohale viima kui läheme esmalt ping pongi showd vaatama. No teadagi, mis showst jutt käis. Jätsime juhid teisi turiste kauplema ja sõitsime hoopis 2 peatust metrooga ning jalutasime pool tundi läbi öise linna ja olimegi kohal.

1. KOHALEJÕUDMINE EHK ÄRAMINEMINE

Tallinnast pidime ära sõitma kell 16:15 Eesti Õhuga. Lumetormi tõttu Londonis lükati aga lend edasi ja alustasime oma reisi lennujaamas istudes. 3 esimest ootesaalis veedetud tundi möödusid kiirelt restoranis tasuta õhtusöögikuponge kasutades.

Ees ootas ööbimine Gatwicki lennujaamas. Peale meie oli seal ka palju teisi inimesi, kes pinkidel tukkusid. Kui poleks pidevalt valjuhääldist turvalisuse teadet karjutud, siis oleks täitsa mõnus olnud. Aga kuna inimene harjub kõigega, siis suutsin poole tunni kaupa isegi uinuda. Kell 6 hommikul läbisime check in-i ja peale seda läks ainult hullemaks. Sest ka meie lend Etihad´iga Abu Dhabisse lükati edasi. Ja nüüd oli juba väsimus võimust võtmas ning väga raske silmi lahti hoida. Aga tukkuda ka ei saanud, pidime pingsalt jälgima infot monitorilt, et lendu mitte maha magada.

Kui lõpuks 3 tunni pärast lennukisse saime, siis toit ja teenindus olid väga head. Samuti oli lennuk ilus ja suur ning igaühel oma valikuga meelelahutuskeskus. Arvasime, et nüüd on jamad läbi ja saame viperusteta edasi, kuid selles me eksisime. Abu Dhabis toimus ümberistumine. Uus lennuk ruleeris juba õhkutõusmisraja poole, kui mootorid seisma pandi ja selgus, et lennukil on katki rihm. Selle paari tunni jooksul, millal lennukit parandati, istusid inimesed oma kohtadel ning ootasid. Remont õnnestus hästi sest nüüd vedas lennuk meid Bangkokini ilma viperusteta.

Esmamulje uuest lennujaamast oli hea. Palju suuri klaaspindu tekitas õhulise ja avara tunde. Aga mis meile olulisem, oli viisa saamise süsteem. Pildid olid meil kaasas ja rahavahetus sealsamas. Paari minutiga oli viisa passis ja 10 minutiga olime ka migratsiooniametnike järjekorra läbinud. Expressbussid väljusid terminali eest ja infolauast anti kaart ning juhatati õige bussiliini peale. Hind 150 THB Khao San Roadile. Taksopeatus asus ka kohe bussipeatuse kõrval mis küll seekord jäi meist kasutamata.

Kokkuvõttes alustasime teekonda 8.veebruaril kell 15 Tallinna lennujaamast ja hotelli Bangkokki jõudsime 10.veebruaril kell 12.00 kohaliku aja järgi. Tegelikult olime teel 41 tundi. Pole siis ime, et voodit nähes vajusime nagu notid ja peavalu kestis veel peale ärkamistki. Aga loodame, et asi on seda väärt.