Elu on Kambodzas vaesem ja odavam kui Tais. Turistidelt küsitakse igal pool erihinnad. Sama hinnaga kui kohalikud ei saa ka turult toitu. Kui esimesel õhtul valgete inimeste turule saabumisest üllatunud müüjad küsisid meilt ühte hinda siis juba järgmisel õhtul küsiti samal turul sama toidu eest poole rohkem. Turist on elav rahakott ja oma turististaatust siin varjata ei õnnestu. Kerjused, lapsed, kõikvõimaliku kauba müüjad – kõik on turisti raha peale väljas. Kui mingil põhjusel suudad rohkem huvi tekitada, siis unustavad nad raha küsimise ära ja on väga sõbralikud ning siirad inimesed. Suheldes aitab alati sõbralik naeratus ja pikad ning lillekestega kaetud värvilised küüned ka. Koos pikkade blondide juustega on võimalik lihtsalt saada sõbraks kohalike naistega. Olgu nad siis linnukeste müüjad templis või hostsessid ööklubis.
Transport on vilets. Kohalike jaoks tähendab sõit suure bussiga ühest linnast teise pidu. Sest veel paar aastat tagasi selline võimalus puudus ja linnadevahelisi bussifirmasid lihtsalt ei eksisteerinud. Siiani töötavad vaid mõned liinid, igale poole sõita ei saa. Meie kogemuse järgi on tegelikke bussiliine isegi vähem kui kohalikus bussijaamas kirjas, sest osad on vahepeal maha võetud või pole jõutud neid veel käima pannagi. Linnasisene organiseeritud transport puudub. Selle asemel saab kasutada mototaksosid, velotaksosid, tuktukke.
Osta pole tegelikult midagi. Kohti, kus müüakse suveniire, on vähe. Vaid mõned kohad Phnom Penhis ja Angkori templite vahel. Mujal mitte. Turgudel kaubeldakse enamasti vaid igapäeva eluks vajaliku kraamiga kohalikele, käsitööd leiab mõnel suuremal pealinna turul. Värsket toitu on võimalik osta igal sammul. Phnom Penhi supermarketites leiab ka kõikvõimalikke euroopalikke pakendatud toidukaupu.
Rahast kehtib korraga nii rahvuslik riel kui ka dollar. Võib maksta korraga mõlemas rahas ja tihti saab ka tagasi mõlemat raha. Kallimates poodides ja restoranides kirjutatakse hinnad dollarites, odavamates tavaliselt rielides. Algul on keeruline arvestada paralleelselt kahes rahas aga sellega harjub.
Inglise keelt räägitakse vähe. Peamiselt vaid nooremad inimesed. Kuid hakkama saab ikka, sest turisti jaoks otsitakse küla pealt keegi, kes pisutki räägib. Kindlasti on see järelmõju omaaegsele 0 aastale. Paari aastaga hävitati 2-3 miljonit inimest. Punaste khmeeride poolt tapeti kõik õpetlased, õpetajad, tantsijad, mungad, võõrkeelte oskajad ja muidu ärksamad inimesed. Kommunismi ehitati siin nii, et kõik linnades elavad inimesed, keda maha ei tapetud, asustati maale. Eemärgiks kujundada agraarühiskond.
/Maal hakati juurutama «linnadeta sotsialismi». Kaotati raharinglus ja kaubandusvõrk, linnaelanikud asustati vägivaldselt maale ja sunniti töötama kommuunides. Üritati hävitada Kambodza niigi vähene intelligents - kolm ja pool aastat hiljem oli näiteks 11 000 üliõpilasest ellu jäänud vaid 45. Mõistagi suleti kõik kõrgkoolid, peaaegu kõik keskkoolid ja paljud algkoolid. Kaotati perekond, keelati armastus - abielluda võis vaid valitseva partei loal. Vanemad kui kuueaastased lapsed võeti vanemailt ära ja pandi tööle. Üldine töökohustus algas kümnendast eluaastast. Ajaloolane Mark Laane/
Eriti irooniline on, et seda üritust juhtinud kindral Pol Poth alustas oma rahva hävitamist peale õpinguid Pariisis Sorbonne´i ülikoolis. Loomulikult leidus maailmas suurriike, kes teda toetasid. Kambodzalaste hilist ajalugu ilmestavad veel kodusõja laadsed lahingud, milles lõid kaasa ka Vietnamlased. Lõplikult purustati punaste khmeeride väed alles peale Pol Pothi surma (1998) ja vist alates 2002.aastast on see maa turistide jaoks külastatavaks muutunud. Kuid isegi praegu on riigi paljudes regioonides endiselt likvideerimata miiniväljad, mille paigaldamises on omal ajal osalenud USA, Suurbritannia, Hiina ja Tai valitsused. Tänu neile on ka nii arvukalt maamiini ohvreid, invaliide. Täna kuulub Kambodia Aasia riikide ühendusse, millel hetkel veel väga suurt poliitilist jõudu pole, kuid loodetakse kujundada Euroopa Liidu laadset.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment