Wednesday, July 25, 2007

3. TEEKOND BANGKOKIST SIEM RIEPI VIA POIPET

Olles eelnevalt lugenud internetist kirjeldusi Kambodia piiriületusest tundus, et meid on ees ootamas jama bussi ja muu transpordiga, jama viisaga, jama rahavahetusega ja veel palju muid jamasid. Ei teagi, kas viga oli meis endis aga probleemid piiril jäid olemata. Kõik vahejuhtmid tundusid meile vaid põnevate seikadena.

Khao San Roadilt sõitsime taksoga Northern Bus terminali. Taksot kaubeldes leidus küll paar tegelast, kes meid bussijaama asemel kohaliku reisibüroosse tahtsid suunata, et saaksime minibussiga sõita aga jätsime nad tähelepanuta. Bussijaama kassadel on suurelt kirjas kohanimed, kuhu neist piletit osta saab. Buss väljus 10 minutit peale pileti ostmist. Tegelikult väljub neid sealt iga tunni aja järel. Taile omaselt on iga ukse juures on mõni töötaja, kes Sind kohe õige bussi juurde juhatab.

Buss ei olnud midagi erilist aga istmed käisid alla ja jalgadel ruumi jätkus. Tee oli hea asfaldiga kaetud ja 4,5 tunnise tukkumise järel saabusime Aranaya Prathetti. Bussijaama kioski kõrval turiste oodanud transpordi pakkujate kambast langetas väikese kauplemise üks tuktuki juht hinna 90-lt 50-le ja kimasime piirile.

Piiripuktis oli keskpäevapäike täiega kõrvetamas. Lisaks oli kohe meie juures ka kohalik noormees, kes üliagaralt tahtis osutada abi piiri ületamisel. Kuna me arvasime, et oleme ise ka üsna taibukad, siis keeldusime ja abistaja taandus. Pisut tuli ka tõrjuda tütarlapsi, kes soovisid sel ajal kui piirini jalutame meie pea kohal hoida päevavarjusid päikese kaitseks. Ilmne oli nende soov hiljem osutatud teenuse eest raha küsida. Tai poolel oli paar inimest järjekorras. Migratsiooniametnik kinnitas sõbralikult, et kui soovime Taisse tagasi tulla, siis saab nende piiripunktist kohapeal viisa vormistada. Ja kinnitas, et oleme alati teretulnud tagasi.

Kahe riigi vahel voolas jõgi ja tuli ületada väike sild. Prügi vedeles kõikjal meie ümber ja haises rohkem kui Tais. Igal sammul olid loogilised juhatavad sildid ja ei kujuta ette, miks siin miskit abistajat vaja oleks.

Kambodia poolel oli putka, kus 1 erariietes mees ulatas ankeedid. Täitsime need ja ulatasime koos passide, raha ja piltidega läbi luugi ametnikule. 5 minuti pärast saabus mees koos passidega tagasi. Viisad kenasti olemas. Võib-olla veel seda, et ametlik viisa hind on 20 USD, meilt küsiti aga 1000 THB, mis tegi umbes 27,5 USD. Ei viitsinud vaidlema hakata, ilmselt oleks ka 20USD-ga saanud kui oleks väitnud, et meil bahte pole.

Kui viisad käes, siis sõitis ette lahtine vagun. Ametnike sõnul tasuta transport sõiduks meile passikontrolli. Ja see oli tõesti tasuta. Või said nad tasu kätte selle 7 dollari näol, mis me viisa eest rohkem maksime. Uhketest kasiinodest, järel veetavatest kaubakärudest ja kerjustest ning võimalikest jamadest sõitsime siis koos migratsiooniametnikega mööda. Passikontrollis oli ootamas 15 minuti pikkune järjekord.

Viisat oodates tegime tutvust 2 vanema prouaga Uus-Meremaalt. Leppisime kokku, et võtame peale piiripunkti läbimist neljakesi ühe takso, et Siem Riepi sõita. Peale passikontrolli juhatasid riikliku turismiameti pluusides poisid inimesi järgmisse tasuta bussi, mis sõitis Poipeti bussijaama. Sest nagu Aasias kombeks, asuvad busside peatused linnaservas või lausa linnast eemal. Bussijaamas sai valida liinibussi või ametliku takso vahel. Kui jagada taksot neljakesi, siis tuli hind inimese kohta sama, mis bussipilet. Maksime kassasse takso eest ja saime omale juhi, kes vana Toyota Camryga meid peale võttis. Viimasel hetkel enne taksosse istumist tegi turismiameti särgis poiss, kes meid bussi juhatas vingus näo, et tema olevat meid aidanud ja nüüd tahab selle eest tasu ka. Andsime talle 20 THB ja ta jäi meile rõõmsalt lehvitama.

Taksojuht ei rääkinud inglise keelt aga oli väga hea ja kiire juht. Sest maantee ei olnud mitte halb, vaid võib öelda, et maanteed ei olnud. Vaid punase peenikese liivatolmuga kaetud augud põllu serval. 150 km läbimiseks kulus 4 tundi. Selle aja hulka kuulus ka autoratta vahetamine, sest kumm purunes ebavõrdses võitluses tapjalikult järskude aukudega. Meie juht kihutas mõnuga mööda enamikest autodest ja bussidest. Hoolimata nähtavuse täielikust puudumisest tolmupilves. Oli saabunud aeg usaldada oma elu ja tervis kohalike kaitsevaimude poole. Kuna 90% riigi elanikest on budistid, siis tuleb siin riigis loota Buddha heatahtlikkusele.

Meie reisikaaslastel oli Siem Riepis broneeritud kallis hotell (35usd) ja esmalt lasime taksojuhil nemad kohale viia. Seejärel uurisime, et viigu meid odavate külalismajade rajooni. Juht ei osanud aga kuhugile sõita või ei saanud ta aru, mida me tahame. Igal juhul küsisime teed kohalikult mototuki mehelt. Uus teejuht sõitis auto ees ja juhatas teed vana turu (Old Market) linnaosasse. Esimeses hotellis polnud vaba tuba aga teises küll ja sinna me jäimegi. Infolauas töötav noormees tahtis meile muidugi kohe hommikuks mototuki tellida. Hoolimata sellest, et ta väitis kogu linna talle kuuluvat, a ütlesime, et mõtleme sellest homme ja nii ka jäi. Vajusime oma maanteeaukudes valusaks rappunud kontidega voodisse magama.

Kokkuvõttes oli pikk ja väsitav sõit, mis kestis varahommikust hilisõhtuni, kuid mingit erilist jama, mis häiriks me ei kohanud. Rahavahetamise jama meil ei tekkinud ilmselt seepärast, et me lihtsalt ei vahetanud raha. Hinnad on enamasti dollarites ja tegelikult kehtib paralleelselt 2 raha, USD ja Kambodia riel. 1 dollar arvestati poodides kursiga 4000 rieli, rahavahetuspunktides 1 dollar 4030 rieli. Kohe migratsiooniametnike luugi kõrval oli rahavahetuse putka. Seal raha vahetades oleks kurss kõvasti normaalsest viletsam olnud, 1 dollari eest vaid 3500 rieli. Kui 2004.aastal välja antud Kagu-Aasia LP väidab, et Kambodias pole ühtki ATM-i siis tänaseks on olukord teine ja Phnom Penhis leiab jõeäärselt tänavalt ka sularahaautomaadi ning pealinnas on ka paar poodi, kus saab maksta kaardiga
.

No comments: