Wednesday, July 25, 2007

13. TEEKOND TAGASI TAISSE VIA HAT LEK

Sihanoukvillest Tai piiripunkti lähedal asuva Koh Kongi saarele otsustasime sõita laevaga. Laevapilet oli küll kallis, 20 dollarit. Maantee pidi selles suunas olema üks riigi halvimaid ja laevaga me ei olnud sel reisil veel sõitnud. Piletid ostsime oma külalistemajast, kus need olid sama hinnaga, mis sadamas. Lisateenusena saime tasuta transfeeri hotellist sadamasse. Seda siis mootorrataste tagaistmel. Õnneks võttis juht minu seljakoti omale ette jalgade vahele. Siinkohal on veel üks hea põhjus, miks reisida väikese seljakotiga.

Laev nägi välja nagu 20 aastat tagasi Tartus Emajõel seilanud Raketa. Üsna vana ja roostes. Kotid, kastid, korvid, kohvrid, pakid ja muu träna visati katusele. Mõned reisijad otsustasid samuti katusel sõita. Meie valisime päikesepõletuse hirmus siiski diislivinguse salongi. Terve tee oli meil võimalik teleriekraanilt jälgida kohalikus keeles karaoket. Istmed nägid välja nagu bussis ja tundusid mitte kõige ebamugavamad. Sõit kestis 4 tundi koos ühe kiire peatusega. Põhiline osa reisijatest olid kohalikud. Reisijate ja kauba lavale laadimine algas juba tund enne väljumist. Kaupa veeti laevale suurte kärudega. Sadamaks nimetati pehkinud palkidest kaid, mille servas seisis kuuritaoline sadamahoone.

Koh Kong on tegelikult saar ja ühendatud maismaaga pika sillaga. Saar ise pidi olema kasiinode ja baaride, piraatide ja hangeldajate paradiis, mis meil nägemata jäi. Laeva maabudes polnud mingit valikut edasise tegevuse suhtes. Kui laevamehed reisijad järsust trepist üles kaldale tõmbasid, siis aitasid järgmised mehed inimesed kohe kaile aetud kastiautodesse, et viia piirile. 100 THB nägu ja 40 minutit sõitu veoauto kastis ning olimegi piiripunktis. Veoauto saabudes jooksis sellele tormi suur kamp suitsumüüjaid ja rahavahetajaid. Ilmselt on eriti kasulik osta suitsu just Kambodza poolelt, kuid rahavahetuse kursiga oleks kindlasti petta saanud. Kuna meie ei suitsetanud ja Tai raha oli meil olemas, siis rabelesime end välja ja suundusime piirile. Kahe riigi vahel tuli 100 meetrit jalutada, et jõuda Hat Leki. Piiripunkt ise nägi välja väike, pigem nagu putka, kus luugist said ajada oma passi asjad korda. Dokumente tembeldati hoolega nii Kambodza kui ka Tai poolel

Heitsime viimase pilgu Kambodzale, sellest hetkest oli see riik meie jaoks minevik. Kaua taga nutta teda polnud aega, sest kätte jõudnud õhtupoolik kiirustas tagant. Plaan jõuda Koh Changi saarele samal päeval ei õnnestunud. Kastiautos sõitu otse saarele pakuti 800 THB eest nägu. Pidasime seda hinda siiski kalliks ja sõitsime liini-minibussiga Trati 110 THB eest, et järgmisel hommikul praamiga saarele suunduda. Bussipeatus asus piiripunktist kohe paremal kinnises parklas, kuhu sissepääs ATM automaadi kõrvalt. Hat Lekis oli tunne nagu oleksime sattunud Euroopasse. Tsivilisatsiooni oli tunda igal smmul. Erinevad toiduputkad ja food center mõlemal pool teed. Suveniiride letid. Korralikud minibussid ja sileda asfaldiga kaetud maanteed. Meie eksootika
maitsmismeel oli rikutud ja tulles Kambodzast, ei paku Tai enam midagi erilist.

No comments: