Wednesday, July 25, 2007

5. SIEM RIEP

Siem Riep on mitmest erinevast kvartalist koosnev linnake, mille ainus eksisteerimise eesmärk on teenindada Angkori külastavaid turiste. Poipeti poolt linna sisse sõites nägime tee ääres kalleid ja uhkeid hotelle. Rikastele valgetele turistidele. Tonle Sap-i järvele sõites möödusime metsikult haisvatest imepisikestet hurtsikutest ja varjualustest, mis olid räbalates kohalike eluasemed. Enamik turiste ja kohalikke elab siiski nende kahe äärmuse vahepeal. Meie hotell asus Old Marketi kvartalis, kus sai väga normaalse hinnaga toitu kohalike toiduturult või kiirtoidu kärult õues. Tuktuk-i pakkujad vedelevad hotellide ja restoranide ees igal sammul. Hinnad lähevad seda kallimaks, mida lähemal asub paik Agkori templitele.

Kolmanda templite külastamise päeva lõpuks lubas meie tuktuk-i juht viia meid Tonle Sap-i järve äärde. Mõtlesime, et jalutame seal ja teeme mõned pildid. Tegelikult selgus, et järveni saab minna ainult mööda jõekest paadiga. Ja selleks peame ostma omale ametliku paadituuri pileti. Et siis viiakse meid järvele ja näeme ujuvaid külasid ja mida kõike veel. Kauplesime küll aga mingit muud varianti järve äärde pääsemiseks polnud, kui läbi riikliku turismiameti punkti. Kuna olim juba siia tulnud, siis tegime selle 1,5 tunnise paadireisi ära aga oma raha see väärt küll ei olnud. Tore oli see, et me saime omaette pika paadi koos juhi ja giidiga. Peale väikese tiiru järvel ujuvate majakeste vahel, sõidutati meid ujuvrestorani. Siin oli krokodillikasvandus ja kalakasvandus ja võimalus osta jooke ning suveniire. Lisaks ujusid oma paatide ja paadikestega meie restorani äärtesse lapsed ja emad imikutega, kes hakkasid meeleheitlikult banaane müüma. Põgenesime koos teiste lõksu veetud turistidega restorani katusele. Hale oli vaadata, kuidas kohalikud meie paadi külge klammerdusid aga meie reis oleks hulga lühemaks jäänud kui iga taolise vaatepildi peale oma raha laiali jaganud oleksime. Vähemalt päikseloojang järvel oli ilus. Ja meie laevukese 16-aastane giid oli ka tore. Vahetult enne laevale tulekut oli ta jões ujudes kalu püüdnud. Meie saabudes ronis kaldale ja ajas riided selga ning lõbustas meid vestlusega, mis lõppes loomulikut küsimusega, ega meile ei ole probleem maksta jootrahaks 1 dollar nii temale kui ka laeva juhile.

Selle 4 päevaga oli Siem Riep ennast meie jaoks ammendanud ja otsustasime sõita edasi pealinna.

Kokkuvõtte võib Siem Riepist jäda täpselt sellise mulje, millises hotellis ööbid. Linn on puhas ja korras, turvaline. Jõe kallastel on jalutusrajad ja pingikesed. Aga kindlasti pole see Kambodia tõeline pale. See kõik siin on ehitatud turistide mitte kohalike jaoks. Linna kõige laiem, sileda asfaldiga kaetud mitmerealine maantee ühendab Siem Riepi Angkori templitega, mille pärast tasub igal juhul siia tulla.

No comments: