7. PHNOM PENH – KAMBODIA PEALINN

Siia linna jäime me liiga kauaks. 2-3 päeva oleks piisav olnud. Aga kõigepealt tabas meid Hiina uusaasta ja nädalavahetus ja veel kulus 2 tööpäeva Tai viisa saamiseks.

Kuigi olime Aasiasse juba sisse elanud, siis ehmatas Phnom Penh oma räpasusega. Aja jooksul sellega harjus aga prügimäed riivasid silma ja nina igal sammul. Kuigi öösiti käis prügiauto ning kogus sodi kokku, kogunesid juba järgmise päeva hommikutundidel uued mäed. Jõe ääres, kus on linna kõige peenem promenaad, ootab sodi vihmaperioodi, mil veetase tõuseb ja kallastele poole aasta jooksul loobitud rämpsu kaasa viib. Leiutasime uue eestikeelse sõna – kusemüür. Nimelt ei viitsi kohalikud külastada tualettruume, lihtsam on oma motikas mõne aia või müüri juures seisma jätta ja selle vastu oma toimingud ära teha. Ja loomulikult see haiseb vastavalt. Noh küllap vihm kunagi ka selle puhtaks peseb. Juba mõne kuu pärast peaks siin sadama hakkama. Kusjuures jõe juures on avalikud tualettruumid täitsa olemas aga enamik kohalikke läheb ikka selle kõrvalt jõe äärde soristama.

Kesklinn on väike ja siin on vabalt võimalik igale poole jalutada. Muidugi on seda natuke raske teostada seepärast, et kohalikud ei või mõista kõndivat valget inimest ja pidevalt oled ümbritsetud erinevatest transpordipakkujatest.

Linn koosnebki mitmest keskusest. JÕEÄÄRNE ala (Riveside) on see, kus toimub elu vahetult enne päikeseloojangut ja peale seda. Siis tulevad kõik kohalikud ja turistid siia. Jalutavad, istuvad, söövad. Lapsed mängivad, täiskasvanud vestlevad, vaatavad teisi ja näitavad ennast. Kerjused kerjavad ja müüjad müüvad oma kaupa. Rahvast on palju ja meilgi sai igaõhtuseks traditsiooniks logeleda jõe ääres kuni pimeduse saabumiseni. Enamik turiste chillib sel ajal jõe vastas kõrguvates restoranides, baarides, kust on mugav kogu melu eemalt jälgida. Siia piirkonda jäävad ka Royal Palace ja Silver pagoda. Külastasime pealinna kohustuslikke vaatamisväärsusi ka meie ja tundus, et tegemist on haleda palee varjuga. Eriti kui võrdlesime oma varasema kogemusega Bangkokis Grand Palace´is ja Yangonis Swedagon Pagodas. Phnom Penhi lossi aed oli küll ilus, palju oli pügatud puukesi kaunite õitega. Nagu turistidele mõeldud kohad ikka, oli kõik puhas ja ülimalt korrektne. Moodustades kontrasti kõrge plangu taga tänaval nähtavaga. Sissepääs maksis 3 usd ja 2 usd kaamera eest. National Museumi on enamik kujusid toodud Angkorist. Tegemist ongi väljapanekuga erinevatest esemetest. Kahjuks ei saa siit ülevaadet ajaloost. Kohe diagonaalis üle tänava asuvad ka mõned pisikesed kunstigaleriid ja käsitöö-suveniiri poed. Appsara Galeriis olevad maalid andsid ka kunsti mõõdu välja. Lisaks muidugi kallid ja peened hotellid, vaatega jõele ning paar pisikest turgu peitunud tänavavahe võrra neist tahapoole.

JÄRVEÄÄRSET ala (Boeung Kak Lake Disrict) kutsutakse ka backbackerite getoks ja tegemist on miniversiooniga Khao San Roadist. Tegelikult on see külakene umbtänava ääres, kus turiste rohkem kui kohalikke. Öömajad on siin tõesti odavad. 4 usd eest saaks oma majakese aias ja 2 usd eest saab umbes 5 rm suuruse ilma pesemisvõimaluseta toakese. Külalistemajad on järvele võimalikult lähedal ja paljud neist lausa järve peale ehitatud. Igal restoran järvel ujuvatel platvormidel, et kõik saaksid nautida päikese loojumist. Mis meile millegipärast väga eriline ei tundunud. Arvukates baarides, pubides käis nonstop pidu. Valju muusika saatel istus keskpäeval igas varjualuses vähemalt paar valget turisti odava õlle või viskiga. Odavatest hindadest hoolimata tundus siinne õhkkond meile ööbimiseks liiga lärmakas ja õhtune jõeäärne promenaad oleks ka liiga kaugele jäänud. Seega vedelesime siin lihtsalt ühe õhtu ja veel teise pärastlõuna. Tutvusime mitmete ilmaränduritega, kes pikemat aega juba teel olnud või hoopis siin uue kodumaa leidnud. Järveäärses getos on küll olemas kõik ööbimiseks, kuid teevusi peale joomise siin pole. Vaatamisväärsutest on esindatud teised reisijad ja päikeseloojang.

WAT PHNOM ei ole tegelikult omaette rajoon vaid mägi, mille tipus kõrgub pagoda koos pühade kujudega. Künka ümber käib vilgas elu. Siin töötab päevast päeva linna ainus elevant Simba, kelle seljas saab ratsutada. Õigemini longib ta siis koos reisijaga imepisikese tiiru ümber oma posti, kuhu ta on kinni seotud. Kohalike elanike seas on Simba väga populaarne. Lisaks kogunevd siia ahvid, kerjused, kaupmehed, invaliidid jmt. rahvas. Mäe otsa minekuks peab valge inimene ostma pileti 1 usd eest, kohalikud saavad tasuta. Ja kohalikke on siin palju oma budistlikke toimetusi tegemas. Legend räägib, et Wat Phnomist sai Phnom Penh alguse. 1372 istutas keegi leedi Penh siia puud ja ehitas templi. Phnom tähendab mäge ja Penh on siis selle proua nime järgi. Lugu oli kirjas kohalius Phnom Penhi Visitor Guide´s. Eriline vaatamisvärsus just ei ole aga omamoodi linna sümbol, kus on hea kohalike toimetamisi jälgida. Muidugi kui kerjustest end läbi murrad ja mäe otsa jõuad.

TURUD EHK PHSARID. Kõige elavam tundus olevat Central Marketi (Phsar Thmei) piirkond. Ja seda ka seepärast, et siin asub bussijaam ja jagatud taksode (shared taxi) ning kastiautode (ka kohalik linnadevaheline transport) peatus. Lisaks on siin terve hulk laia valikuga kuid ilmetuid supermarketeid. Bussijaama kõrval asub Sorya Market ehk tõeline kaubanduskeskus koos eskalaatorite ja konditsioneeriga ja rulluisu-väljakuga katusel. Central Marketi kollane kerajas hoone on tõesti omapärane ja sees liikuda on lahe. Erinevalt teistest turgudest, kuhu sukeldudes tundub, et pole võimalik edasi minna, sest vahekäigud on nii kitsad. Enamus päevast on turgude toiduosakondade vahekäigud kaetud mitmekümne cm paksuse prügi kihiga, mis astudes jalgade all vetrub ja päeva lõpul labidaga kärule kühveldatakse. Russian Market (Phsar Toul Tom Poung) on suuruselt teine ja ka siit võib leida suveniire ning turistidele mõeldud träna. Väiksematel turgudel (Phsar Chas, Phsar Kandl) on kaup mõeldud kohalikele. Loomulikult võib igalt poolt osta puuvilju ja kullast ehteid. Nojah, kokkuvõttes me ilusaid suveniire või käsitööd ei leidnudki. Aga võib-olla ei viitsinud väga otsida ka. Turgudel oli niisama huvitav kohalike elu jälgida.

KILLING FIELD JA TOUL SENG GENOCIDE MUSEUM on kindlasti omaette teemat väärivad aga meie poolt jäid nad külastamata. Lihtsalt ei ole õuduste ja sõjakoleduste vaatamine meie jaoks midagi põnevat. Sellega me midagi maailmas ei muuda ega palju kannatanud rahvast aidata ei saa. Kõik tuktuki ja moto juhid on aga veendunud, et kõik turistid tuleb Tapmisväljale viia. Korduvalt oli meil suuri raskusi neile viisakalt selgitamaks, et Khmeeride ajalugu on küll väga huvitav ja me tunneme nende kannatustele kaasa aga tõesti ei taha sinna sõita. Ja ka homme ei taha ega ülehomme. Rahu armastavate inimestena jätsime kasutamata ohtralt võimalusi lasketiirus või muus sõjatehnikaga seotud paikas lõbutsemas käia. Tõesti ei ole meie teema. Kuna peatusime Phnom Penhis veedetud aja samas hotellis siis olid selle tänava tuktuki mehed meie igast käigust teadlikud. Igal hommikul tervitasid nad meid rõõmsalt küsimustega “Kas täna läheme tulistama?” ja “Kas täna sõidame tapmiste väljale?”.

ÖÖELU on kohaliku Visitor Guide´i sõnul keskendunud 51. tänavale, kus pidid ka väga sõbralikud leedid ootama. Pimeduse saabudes on tegemist aga ohtliku kandiga, tulistamised on seal tavalised. Ning muidugi on öösel avatud jõeäärsed baarid turistidele koos alkoholiga. Elavat muusikat reklaamiti mõnes baaris samuti, kuid meil seda näha ei õnnestunud. Midagi ohtlikku pimedas linnas ei tuvastanud aga põhilisel ööelu tänaval jäi käimata. Enamik linnast sureb pimeduse saabudes välja, vaid hotellide kõrval asuvates baarides säravad tuled. Küll külastasime juhuslikult ühte vabaõhu rokk-kontserti. Kahjuks oli staadionitäis publikut veel tuimem kui eestlased ja mitte keegi ei elanud muusikale kaasa.

LINNAS LIIKUSIME peamiselt jalgsi. Vaid siis, kui olin päevase toidumürgituse käes vaevlemisest väsinud, võtsime tuktuki. Põhilised ja kogu aeg saadaval on motod ehk mootorrattad, kes oma tagaistmel sõidutavad. Neid on ikka väga, väga palju ja vahel tekitavad nad liiklusummikuid. Nägime ka mootorrataste kokkupõrget, mille järel tütarlapsed korjasid oma kingad ja kotist pudenenud kosmeetika kokku ning sõitsid edasi. Motikatega sõidavad siin kõik. Esinemis-sageduselt järgmised on tuktukid ehk mootorrattad, millele on taha kinnitatud kaherattaline järelkäru inimeste vedamiseks. Mitte nii pealetükkivad ehk rohkem kohalikele orienteeritud on cyclod. Kõrged jalgrattad, mille ette on kinnitatud käru inimeste või kauba vedamiseks. Autodest on põhilised erinevat sorti Jeebid: Toyotad ja Lexused. Kõik läikima nühitud ja suured ning võimsad. Öösiti ajavad nad neljarattalise pereliikme elutuppa televiisori kõrvale ning istuvad põrandal või diivanil selle kõrval ja vaatavad vaheldumisi autot ja televiisorit. Aga võib-olla olid need ruumid hoopis garaazid, kuhu oli lihtsalt tõstetud ka teler ja diivan. Vot ei teagi. Meie hotelliga samal vaiksel kõrvaltänaval õhtuti sellist pilti nägi. Ühiskondlikku transporti Phnom Penhis ei eksisteeri.
Liikluses kehtib reegel, et väiksem annab suuremale alati teed ja kui on vaja kellestki mööda saada siis aitab signaal. Suunatuld ei kasutatud ja ristmikel mingeid märke ega reegleid ei tuvastanud. Mõned valgusfoorid olid linnas ka aga nende tuledest keegi ennast väga palju häirida ei lasknud. Jalakäija asub hierarhias viimasel kohal ja üle tee saamine on alguses probleem. Õnneks on kiirused väikesed ja rahulikult liiklusvoolu astudes õnnestus alati teisele pole välja jõuda. Peale väikest harjumist tuli see juba sujuvalt välja.

KERJUSED on peamiselt seal, kus turistide vaatamisväärsused. Invaliidid, lapsed, emad imikutega ja lihtsalt vanad inimesed. Kohalik ajaleht kirjutas, et lastele ja nende vanematele raha andes te pikendate nende tänavaelu, sest vanemad kasutavad seda raha narkootikumide ostmiseks ja ei lase sotsiaaltöötajatel end aidata. Ma pole päris kindel, kas see tegelikkusele vastab. Kohalikud ise andsid kerjustele raha küll. 100 rielised olid niikuinii nii väikesed rahad, et invaliididele neid vahel andsin. Lastele andsime ükskord hapukurgid, mida me ise just sõime aga need nad lihtsalt viskasid minema. Üldiselt tuleb säilitada kaine mõistus või jagada lõputult raha. Sest haledaid pilte imikutest või kätetutest, jalututest on igal sammul. Minu arvates on õige anda raha siis, kui keegi on viitsinud selle eest ka midagi teha. Näiteks invaliidide ansamblile, sest nad ikkagi mängisid pille või lapsele, kes oli käepaelu pununud. Tundus, et lapsed õpivad selgeks sõna “one dollar” enne kui “ema”.

SÕIME nii kallimates valgete inimeste jaoks ehitatud restoranides, kui ka kohalike pisemates söögikohtades, kui ka lihtsalt tänaval. Toit on hea ja võrreldes Tai köögiga vähem vürtsikas kuid laiema maitsebuketiga. Süüa on võimalik erinevaid roogi nii Aasia erinevatest köökidest kui ka Euroopast. Kuskilt sain ka toidumürgituse, mis mind ööpäeva voodis ja tualettruumis hoidis ning seejärel jälgi jätmata möödus. Ühe päeva sõin ettevaatlikult vaid fiikartueid nng jõin coca colat (kui sellega saab puhastada tualettpotti, siis peaks ta ka kõhus baktereid hävitama) ja olin jälle tagasi tänavatoidu juures. Kohalike toidukohad näevad tihti välja nii, et potid toiduga on tõstetud ukse ette ja siis vaatad, mis rooga seal sees leidub. Kui meeldiva toidu leiad, siis sööd pika laua taga koos teistega. Vahel on raske aru saada, kas tegemist külastajatega või oma perega. Igal juhul võeti meid alati sõbralikult enda seltskonda. Väga hea oli hapukas supp, mille nimi kõlas “Kambodiaana”. Kusjuures riisi serveeritakse ka suppide kõrvale. Alati värskete valgest saiast baquettede vahele pannakse erinevaid tundmatuid asju (näiteks keeduvorsti meenutavad hallid lõigud, sibulapealsete kimp, tomativiil, võitaoline pasta) , mis koos maitsevad väga hästi. Imehead on erinevad lihavardad, mida söepotikeste peal tänaval grillitakse. Kohalikele meeldib väga kuumadel sütel grillitud muna, millest on puutokk läbi torgatud. Ettevaatuse mõttes ei soovita seda proovida, kuna seal sees on tibu, kes pole jõudnud veel munakoorest väljuda. Limane ja õõvastust tekitav vaatepilt minu jaoks aga delikatess kohalikele. Aasiale omaselt on enamasti söögikohtades tegemist plastiktoolide ja laudadega. Jõeäärsel promenaadil külitati õhtuti tänava ääres mattidel ja õhtustati koos peredega.