6. TEEKOND SIEM RIEPIST PHNOM PENHI

Bussipileti hinnavahe oli 1 usd, sõltuvalt ostukohast. Odavam oli minna üle tänava ja turu nurgalt suure sildiga märgistatud letist osta. Mekong Expressile, mida kõik reisijad kiidavad, tuleb pilet osta mitu päeva ette. Järgmiseks hommikuks olid piletid otsas. 5 usd eest saime pileti bussile, mis logises, haises bensiini järele ja nägi muidu jube välja. Aga 5,5 tunni möödudes olime kohal nagu lubatud.

Kui nüüd lähemalt rääkida, siis korjas minibuss meid ja kõiki teisi, kes kuhugile sõita soovisid hommikul sealtsamast bussipileteid müünud putka juurest peale ning viis bussijaama. Bussijaam asub linna servas või natuke linnast väljas. Kõik bussid kõikidesse sihtkohtadesse väljuvad samal ajal, hommikul kell 7.30 ja sõidavad kolonnis linnast välja. Seega oli väljak busse tihedalt täis ja veel tihedamalt oli seal reisijaid, koos pagasiga. Loomulikult ei puudunud pildilt ka reisijatele midagi müüa üritavad inimesed koos oma kaubaga. Kuna meil olid piletid näpus siis kohalikud juhatasid meid kohe õige bussi juurde. Ilmselt oli buss õige, sest meid lasti bussi istuma. Kõik kirjad bussidel on muidugi kohalikus keeles ja tähestikus aga selle eest on neid kirju seal ohtralt.

Nagu juba tavaks, siis kihutas meie bussijuht nagu hull ja möödus teel kõigist teistest bussidest. Suunatuled ei ole siin väga populaarsed, seda enam kasutatakse aga signaali. Kui tahad, kellestki mööda sõita, siis lase hoiatuseks signaali ja parem on, kui hoiad signaali all kogu möödasõidu vältel. Maantee on seekord asfalteeritud ja Kambodia kohta väga hea. Sõitu oleks võinud talutavaks pidada kui poleks olnud vahetpidamata läbilõikavalt röökivat signaali. Igasuguse tukkumise tegi see võimatuks ja peavalu kestis veel pool päeva peale kohalejõudmist.

Enamik reisijatest olid muidugi kohalikud. Teel tehti peatusi, kus võeti rahvast niigi täis bussi juurde. Nende uute reisijate jaoks otsiti pisikesed plastiktoolid, mis siis asetati vahekäiku. 2 pikemat peatust maanteerestoranis oli ka, mille ajal bussi jahutussüsteemi paari ämbritäie külma veega jahutati. A/C töötas, kuid sõidu lõpupoole ei olnud tast enam eriti abi, kuna keskpäevapäike hakkas aknast sisse paistma kogu oma eredusega. Paljukiidetud Mekong Expressil olid silmanähtavalt uuemad bussid, neis oli isegi wc ja teler. Meie imetlesime neid vaid oma logus istudes eemalt.

Kokkuvõttes oli sõit talutav ka viletsama bussiga. Talumatu oli vaid signaal aga see võis ka meie bussijuhi eripära ja isiklik hobi olla.

Phnom Penhi jõudes oli raske bussist väljuda sest bussi uksed olid blokeeritud mototakso ja tuktuki pakkujate poolt. Rebisime ennast piiramisrõngast läbi ja istusime alustuseks bambusemahla masina juurde külma jooki nautima. Tegemist on suhkruroost pressitud mahlaga, mida hakkasime kutsuma suusakepi-mahlaks, sest pikad suhkruroo toikad meenutasid välimuselt pilliroost suusakeppe. Üks eriti tüütu tuktuki juht ei lasknud ennast eksitada ja asus meiega kohe vestlust arendama. Ok, lasime tal ennast 1 usd eest hotelli viia. Lühikesel teelõigul jõudis ta loomulikult juba ära planeerida kogu meie järgmise ja ülejärgmise päeva. Tema õnnetuseks olime aga meie kindlalt otsustanud Punaste Khmeeride sõjaõudusi ja tapmismuuseume mitte külastada. Ja ka lasketiir ning sõjamängud ja tehnika ei pakkunud meile huvi. Meie arusaamad aja veetmisest Phnom Penhis olid seega üsna erinevad. Lisaks kavatsesime meie jalgsi kogu linna läbi käia ning tuktukki me lihtsalt ei vajanud. Meie uue sõbra eesmärk oli tulla hommikul vara hotelli juurde ja meid päevad läbi sõidutada. Pika ja viisaka vestluse jooksul selgitasime talle diplomaatiliselt, et valgenahaline naine kardab kõikvõimalikke sõja-asju ja ei saa enam öösiti magada kui näeb koledusi ning oleme huvitatud hoopis vanast ajaloost ning läheme külastama Rahvuslikku Muuseumi ning Old Palace´i. Lahkusime pisut pettunud juhist siiski sõbralikult.

Hotellis oli voodilina nii räbalaks kulunud, et tundus nagu on see prügikastist pärit. Mõtlesime, et kui järgmine päev tuuakse terve lina, siis peidame selle külmkappi, et seda ei saaks ära vahetada jälle katkise vastu. Tuba asus 5-l korrusel ja maja oli ilma liftita. Kui õhtul väsinuna koju jõudsime, siis puudusid toast käterätikud. Vantsisime siis alla tagasi neid küsima ja jälle üles. Ja nii iga päev!