4. ANGKOR WAT – TEMPLID

Ostsime 3 päeva piletid. Et kui juba maailma teisest otsast siia sai tuldud siis vaataks selle koha põhjalikult üle. Saime pildiga kaardid, mida iga templi juures ette näitama pidi. Kogu templite territoorium oli suur, palju mastaapsem kui ette kujutasin.

Ja seekord oli raamatust loetud tarkusel tõetera sees: jalgsi templeid ei külasta. Jalgrattaga küll. Seekord tundsime end jalgratta jaoks pisut väsinuna ja tegime ühe hotelli väravas passiva mototuki mehega kokkuleppe. 10 usd eest päevas oli ta meie käsutuses. Vedas meid mootorratta taha haagitud kaherattalisel kärul templiteni ja magas seni puu all kuni me ringi jalutasime. Tegelikult magasid puu all kõik teised juhid peale meie oma. Temal oli kaasas kilekotitäis kassette ja igas peatuses kasutas ta juhust ning tegi diskot. Valju muusika järgi oli teda lihtne leida. Kuna me ei salli libekeelseid giide mängivaid tegelasi, kes vahetpidamata üritavad vestelda, siis valisime poisi, kelle inglise keel oli halb. Siis ei saanud ta meid tüüdata ja võime rahulikult omaette olla. Aga selle eest saime juhiks kohaliku Schumacheri. Olgu tee hea või halb, olgu ees jalgrattur või buss – meie kihutasime kõigist mööda.

Esimesel päeval tegime nn väikese ringi. Alustasime Angkor Watist, mis oli vaieldamatult kõige võimsam kompleks. Nii suuruselt kui ka säilinud kaunistuste hulgalt. Seejärel Angkor Thom, mis on tegelikult suur territoorium mitme templiga. Eredaima mulje sealt jättis Bayon, tempel kus iga torni igale küljele on raiutud kivist nägu. Kokku üle 300 kivist näo. Lisaks oli Bayoni templi sisemuses väga hea olla. Lihtsalt niisama jahedate müüride vahel istuda. Elevantide terrassil olid elevantide kujud kahjuks vaid aimatavad. Ja siis veel mõned templid ja templikesed, mis rohkem või vähem säilinud. Kuni lõpetasime kohas, mis olnud endine klooster ja mida loodus on üritanud oma võimusesse võtta. Puud kasvavad hoonetest ja müüridest üle ning hooned on mässitud puujuurte embusesse. Nojah, lisaks loodusele olid selle koha vallutanud ka turistid. Aga meile meeldis siin nii väga, et tulime järgmisel päeval tagasi ja hommikul oli turiste hulga vähem. Et paremini pilte teha, siis jalutasime korraks erinevate müürijuppide vahele ja olimegi üksteist kaotanud. Alles tunni möödudes leidsime teineteist jälle. Aga ihuüksi keset dzunglitemplit istuda ja mediteerida linnulaulu saatel oli omaette elamus. Tõeliselt hea ja rahulik koht.

Tegelikult oli meil teisel päeval kavas nn. Suur ring ja nägime veel hulga erinevaid templeid, millest enamus üsna lagunenud. Päeva lõpetasime kohustusliku päikeseloojangu vaatamisega mäe otsas kõrguva templi tipust. Vaade oli ilus ja kena oli ka turistide hulk, kes seda sama vaadet jälgi. Ühtlase rongkäiguna voolas rahvamass mäe otsa ja hõivas iga vaba ruutmeetri ning kivijupi.

Kolmandal päeval oli kavas 35 km kaugusel asuv tempel. Uskusin, et nii kaugele viitsivad sõita vaid vähesed turistid ja siin saame nautida omaette olekut, rahu ja vaikust. Tegelikkuses oli tempel ise väga väike ja turistidega nii tihedalt asustatud, et raske oli isegi pilte teha. Liivakivist kaunistused pidid olema siin eriti hästi säilinud ja omal ajal olla templit kutsutud “womens tsitadell” ja “beauty tsitadell”. Tee sinna oli pikk ja tolmune ning tempel nii väike, et pingutus ei olnud seda vaadet väärt. Kuid maantee ääres olevad külad olid see eest huvitavad. Väikesed onnikesed vaheldumas palmisalude ja põldudega. Viimasena sõitsime Rulous Group nimelise kompleksi juurde, kus asus ka tegutsev klooster. Ringi jalutades sai siin jälgida munkade eluolu. See oli ka ainuke tempel, kus reaalne igapäevaelu toimus. Kõik ülejäänud olid muuseumieksponaadid.

Kokkuvõttes on Angkor Wat´i templite kompleks muidugi võimas. Kuigi palju on lagunenud ja palju on üritatud tsemendi ning telliskividega lihtsalt taastada. Aimata on kunagist hiilgust ja võimsust. Kurb on see, et kõik võimalik on tassitud laiali või lõhutud inimeste poolt. Mõned üksikud Buddha kujud, mis templitesse jäänud, on poolikud või lihtsalt kivitükkidest kokku laotud ja mõne Buddha detailiga kaunistatud. Nende ees põletavad vanad naised viirukit ja õnnistavad Sind mantratega, kui teed väikese annetuse. Oma poolikuid ja katkisi, tihti ilma peata kujukesi nad ehivad ja austavad siiralt. See on hinge kriipiv vaatepilt.

Turiste on muidugi palju. Eriti hommikupoolikul ja päikeseloojangul. Samas võis otsides leida ka rahulikuma ja peaaegu inimtühja templi.

Kogu park on varustatud wc-de ja restoranide ja erinevate kaubamüüjatega. Personali on palju: giidid, valvurid, koristajad. Kõik on puhas ja korras. Kaubitsejad saadavad igal sammu enne templisse sisenemist ja ootavad Su väljumist. Joogid, raamatud, suveniirid, postkaardid. Varahommikuti on nad aktiivsemad, keskpäeval laisalt unised ja õhtupoolikul taas erksamad kuid valmis hindu rohkem langetama. Nad on tüütud aga mitte liialt. Kui järele mõelda siis kuidagi peavad nad ju oma kaupa pakkuma. Lapsed käivad hommikupoolikul koolis ja tulevad siis asju müüma. Kerjuseid siin praktiliselt pole. Kõik, kes Sinult raha lunivad, on midagigi valmis nikerdanud. Hiljem tõdesime, et võrreldes ülejäänud Kambodiaga olid siinsed kohalikud väga tagasihoidlikud ja viisakad.

Kui raamatute pakkumisest juba väga tüdinud olime, siis ütlesime müüjale, et ei oska lugeda. See tegi kõigile asjaosalistele palju nalja.